“Haigestumine teise tüübi ehk insuliinsõltuvasse diabeeti kasvab terves maailmas. Plahvatuslikku kasvu märgitakse just Aasia rahvastel, kes on ümber asunud Lääneriikidesse ja üle võtnud selle maailma toitumistavad ja vähese liikumisharjumuse,” ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla endokrinoloog HIIE TUPITS.

On üldteada, et suurt rolli mängib selle haiguse ilmnemisel pärilik soodumus, aga asiaatidel vist siis sellist geneetilist tausta ei ole, kui nad oma kodumaal ei haigestu?

Asiaatidel just ongi geneetiliselt suurem eelsoodumus ainevahetushäiretele ja diabeeti haigestumisele. Haigestumine uutes elutingimustes aga näitab, kui oluline on suhkruhaiguse ennetamisel tervislik toitumine, mitmekesine puu- ja juurviljamenüü, kehakaalu normis hoidmine ja liikumine.

Kas taasiseseisvunud Eestis on diabeetikute arv kasvanud või ehk mitmesuguste võrratute lõunamaiste taimsete toitude kättesaadavusel vähenenud?

Kasvanud ja üsna kiires tempos. Ning noorenenud. Kui veel mõniteist aastat tagasi võisime tõmmata kriipsu, millest eespool teise tüübi diabeeti peaaegu ei esinenud — see oli tüsedate vanurite haigus –, siis nüüd diagnoosime haigust juba kooliõpilastel.

Põhjus: vähene jalgsi käimine ja keha liiga vähene füüsiline koormamine, tundidepikkused kössitamised arvuti ees, kaloririkkad toidud, mida organism ei suuda ära kulutada, vaid hakkab ladestama priskusena.

See on looduse poolt kaasa antud kaitsereaktsioon ürgaegadest, kui toit võis pikkadeks aegadeks otsa lõppeda ja seda tuli talletada. Me ei ela enam küti ja korilase moodi. Meie sajandi elulaad on lühikese ajaga tugevalt muutunud, toiduainete suhteline küllus ja nende kõrge kalorsus on meie ellu tulnud väga lühikese perioodi jooksul.

Aga inimese ainevahetus ei ole läbi teinud evolutsiooni, kohanemaks heaoluühiskonna naudingutega. Muide, keegi ei saa ka kindlalt väita, et alalhoidlikku mehhanismi enam kunagi vaja ei lähe…

Kuidas võitleb selle haiguse vastu Ameerika, kelle õnnetuid mitmesajakiloseid inimmägesid ka dokkfilmides on näidatud?

USAs ja Inglismaal on suhkruhaigete hulk pideval tõusuteel, ka noorukite ja laste seas. Haiguse varaseks avastamiseks on juba alustatud koolilaste sõeluuringuid teise tüübi diabeedile.

Seejuures ei olevatki need elavad lihamäed kõik viimseni suhkruhaiged.

Võiks öelda, et tervist on inimestele antud ebaõiglaselt. Diabeet ei ole põhjustatud ainuüksi kehakaalust. Ka kolesterool ja kõrge vererõhk ei ole ju alati kehakaaluga korrelatsioonis: kõhnal inimesel võib olla kõrge vere kolesteroolisisaldus ja mõnel (ütleksin küll vähestel) suure õllekõhuga meesterahval mitte.

Praktiliselt on siiski välistatud, et teise tüübi diabeeti haigestuks normaalse kehakaaluindeksiga inimene. Rasvumine loob pinnase suhkruhaiguse arenguks, aga kas haigus tekib või ei, see oleneb valdavalt geneetilisest eelsoodumusest. Diabeeti kandvate geneetiliste markerite väljaselgitamiseks käivad teadusmaailmas pingelised uuringud.

Suhkruhaiguse tekkel mängib tähtsaimat rolli üks mao taga peituv elund nimega pankreas ehk kõhunääre. Mis tema tööks siis õieti on?

Kõhunäärme ülesandeks on emake loodus teinud insuliini tootmise. Insuliin on kõhunäärmes tekkiv hormoon, mille abil toidust saadud süsivesikud ehk suhkrud (süsivesikuid sisaldab valdav osa meie menüüst, näiteks leib ja sai) kohe rakus energia tootmiseks ära kasutada. Et veresuhkur rakkudesse pääseks ja sellest eluks vajalik energia saaks, tuleb pankreasel küllaldane kogus insuliini eritada.

Kui insuliini suure hulga suhkrute energiaks muutmiseks ei jätku, ei pääse veresuhkur rakkudesse, vaid jääb verre. Kui kõhunääre ei ole võimeline kaks-kolm korda üle füsioloogilise normi insuliini tootma, tekibki diabeet. Kel kõhunäärme rakud aga sedavõrd võimekad on, et suudavad oma “tehases” vere suhkrusisalduse normaliseerimiseks küllaldase koguse insuliini eritada, siis suhkruhaigust ei tule.

Olen tähele pannud, et veresuhkrut mõõdetakse meil teistsuguste ühikutega kui mõnes teises riigis. Kas me oleme ses osas maha jäänud?

Vastupidi: hoopis meil on kasutusel uuem süsteem ehk millimooli liitri kohta (mmol/l), Ameerikas ja mitmel teisel maal on kehtivad milligramm-protsendid. Nii nagu neil on seal ikka veel naelad ja untsid, meil aga juba ammu grammid ja milligrammid. Terve inimese veresuhkur ei tohiks tühja kõhuga (8 tundi pärast söömist) ületada 6 mmol/l ja täiskõhuga (2 tundi pärast söömist) 8 mmol/l.

Kuid juba tühja kõhu veresuhkru puhul, mis ületab 5,5 mmol/l, tasuks valvsaks muutuda. Kui veresuhkur on tühja kõhuga olnud korduvalt üle 7 mmol/l, võib vormistada diabeedi diagnoosi. Patsiendi tunnetatavad sümptomid — janu ja sagedane urineerimine — ei ole selleks ajaks ehk välja kujunenud, sest veresuhkur ei ole veel nii kõrgele tõusnud, et organism hakkaks vett kaotama. Sellegipoolest on kõik ainevahetusprotsessid juba organismi veresooni ja närvikiudusid kahjustada jõudnud.

Diabeet kahjustab siis ka närvikiudusid?

Mida pikemad on organismi närvikiud, seda rohkem on need ohustatud. Lihtsamalt: mida pikem on mees või naine, seda rohkem on ta närvikahjustustest ohustatud. Öösiti esinevad valud jalalabades on märk, et löögi all on närvikiudude ainevahetus, verevarustus.

Jalapöiad võivad aga ka tundetud olla. Seda nimetatakse diabeetiliseks polüneuropaatiaks. Jalapöiad võivad koguni nii tundetud olla, et inimene ei märkagi, kui ta paljajalu endale mõne orgi on jalga astunud.

Kahjustuvad ka väikesed veresooned silmapõhjas, neerudes, südames. See kõik võib juhtuda veel enne diabeedi diagnoosimist ja ravi alustamist.

Nii et pikk paks mees, kellel suur janu ja sageli pissihäda, paljajalu murule minna ei tohiks, kuigi mitteendokrinoloogidest tohtrid seda sageli hea tervise mõttes soovitavad?

Ei tohiks kindlasti. Ta ei tarvitse tundagi, kui okas torkab, jalapõhja haavand tekib ja haavand põletikuliseks muutub, vaid astub muudkui vigase tallaga ühtmoodi edasi. Katkine koht tahab paranemiseks toitu, verevarustus on aga nigel. Kui haavandi piirkonnas on puudulik verevarustus, tekib gangreen. Diabeedist tingitud jalaamputatsioonide arv “võistleb” sageduselt traumades ja liiklusõnnetustes vigastatud jäsemete amputatsioonidega.

Vererõhu ja veresuhkru määramiseks ei tarvitse isegi perearsti juurde minna, sest mõõtmisi tehakse praegu väikse tasu eest ka paljudes apteekides.

Tuleb ainult meeles pidada, et vererõhku tuleb mõõta rahuolekus. Arstikabinetis mõõdame me vererõhku pärast seda, kui patsient on 5 minutit rahulikult istunud. Vererõhu tõus füüsilise koormuse või ka erutuse korral on normaalne, muidu ei jaksaks meie organism lihaseid ja aju hapnikuga varustada. Kui aga süda ka rahuolekus liiga intensiivselt verd pumpab, ei kanna rõhk enam regulatoorset eesmärki ja võib veresoonkonda ohustada.

Millesse suhkruhaige sureb, kui ta mitte kunagi elus endokrinoloogi jutule ei tule?

Tavaliselt südame- või ajuinfarkti või neerupuudulikkusse. Isegi siis, kui patsiendil ei olegi veel südameprobleemi ega veresoonte kahjustust, on tal neli-viis korda suurem oht südame- või ajuinfarkt saada kui sellel, kes on juba infarkti läbi teinud. Aga nendest haigustest oskab tänapäeva meditsiin üsnagi edukalt jagu saada, kui patsient ataki korral õiges kohas õigel ajal juhtub olema. Näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi lähedal. Ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus infarkti korral käib kõik nagu jooksval lindil ja kui patsient vajab näiteks veresoonte laiendamist sondiga, on operatsioon tund pärast haiglasse sisenemist tehtud.

Mis juhtub silmadega?

Diabeedi tagajärjeks on tihtipeale silmapõhja veresoonte “lekkimine”, verevalandused, veresoonte vohandid, silmapõhja rebend. Patsient enne silmas muutusi ei tunne, kui silmapõhja kahjustus nägemisteravuse langemisel on kaugele arenenud.

Kui kahjustus ongi kaugele arenenud ja nägemisteravus juba langenud, saab veel laserkoagulatsiooni või operatsiooni abil vähemalt pooltel juhtudel patsiendi pimedaks jäämisest päästa.

Iga diabeetik peab vähemalt kaks korda aastas oma silmapõhju arsti juures kontrollimas käima.

Tänapäeva diabeediravimid on siiski õige tulemuslikud.

Paraku nii see päris ei ole. Uusi ravimitegruppe tuleb küll järjest juurde ja tulenevalt haiguse põhjuste mitmekesisusest kasutame ühel patsiendil mitut ravimit korraga. Kui insuliini tootvad rakud on ära kurnatud ega suuda seda hormooni piisavalt toota, ei saa me ka teise tüübi diabeedi puhul ainult tablettraviga hakkama, vaid peame hakkama kasutama insuliini.

Ellujäämise režiim on aga üks ja ainuke: seniste söömis- ja liikumisharjumuste järsk muutmine (füüsilise koormuse tõstmine), tablettravi ja keskmiselt 5 aasta pärast ikka ka süstitav insuliin. Inhaleeritav (sissehingatav) insuliin on maailmas, näiteks USA-s, juba turul, aga ei ole väga populaarne. Ka on selle hind väga kallis, sest inhaleeritava insuliini pulbrist läheb insuliini organismi kordi vähem kui süstitavast.

Kas teise tüübi diabeetikud tohivad alkoholi pruukida?

Tohivad. Aga ainult tervislikes kogustes. Alkohol veresuhkrut ei tõsta, kui tegemist pole õlle või mõne magusa viinaga. Pruugib diabeetik alkoholi kultuurselt, toredas seltskonnas, siis on ta tervisele napsust pigem kasu. Alkohol väikeses koguses muudab ju meeleolu rõõmsaks, mured ununevad, rõõmus meel on aga üks kõigi haiguste parimaid ravijaid.

Kui mõni patsient minu käest küsib, kas ma pean selle või teise haigusesümptomi pärast muretsema, olen ma alati öelnud: mitte mingil juhul. Muretsemine on üldse eesti keele kõige tarbetum sõna.