Ja vastupidigi — inimestelt lemmikloomale.

MRSA pole naljaasi. Ühelt poolt on tegemist bakteriga, mis sõltumata sellest, kas ta on antibiootikumide vastu tundlik või mitte, istub meil ninas ja kubemes ning on n-ö täitsa oma ehk kuulub normaalse mikrofloora hulka. Asi võib kurjaks minna siis, kui keha immuunsüsteem kannatada saab — kas siis naha lõhkumisega ehk haavade, teiste nakkuste või haiguste tõttu.

Meditsiiniajakirja Lancet ühes suvenumbris tuuakse ära statistika, mis kinnitab, et üks protsent erakorralise abi osakonna külastajatest nii USAs kui Euroopas saabub sinna kasside ja koerte hammustuste tõttu. Naised ja vanemaealised saavad sagedasti kasside käest hammustada, kuid rohkem on siiski ohustatud mehed üldiselt ja alla 20aastased mehed ja naised. Eriti ohustatud on aga lapsed, neist suurima riskiga on poisid vanuses 5 kuni 9 aastat. Põhjuseks muidugi väike kasv ning arusaamise puudumine oma provokatiivsest käitumisest. Nii saadaksegi hammustatud eelkõige näost, kaelast, peast. Täiskasvanud saavad rohkem hammustada kätest-jalgadest.

Loomulikult on nii kasside-koerte suus ja nahal ning ka inimese nahal tohutul hulgal baktereid — nii tõvestavaid kui mitte. Reeglina saab keha muidugi ka tõvestavate bakteritega hakkama. Siiski on hammustuse-haava vaja kohe veega või puhastava lahusega korralikult pesta ning vahel ka antibiootikume kasutada. Tõsisemate tagajärgedega nakkusjuhtumeid on umbes 20% (valdavalt tingitud loomade suust pärinevatest bakteritest).

Kõige halvem, mis võib juhtuda, on muidugi sepsis oma tagajärgedega. Sepsis on olukord, kus mikroorganismid ja nende toksiinid jõuavad verre ja mujale kudedesse (rahvasuus ka veremürgitus). Sepsist võivad kasside-koerte tekitatud haavade kaudu põhjustada mitmed bakterid, kuid eriti ohtlik on muidugi MRSA.

Hammustushaavade teisteks tõsisemateks tagajärgedeks võivad olla eluohtlikud haigused nagu meningiit ehk ajukelmepõletik, endokardiit ehk südame sisekesta ning klappide põletik ja peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Mõned bakterid ohustavad aga enam leukeemia- ja luupusehaigeid ning neid, kes võtavad steroide (kasutatakse raviks paljude haiguste puhul).

On üha rohkem tõendeid, et MRSA leiab endale suurepärase “kodu” meie koduloomades. Nii on dokumenteeritud juhtumeid, kus palju MRSAd on leitud hobustel, kassidel ja koertel, kes on muutunud selle bakteri võimalikuks edasikandjaks. MRSA võib olla näiteks täiesti tavalisena näiva nahapõletiku põhjuseks koduloomal ning see võib levida omanikule vägagi kergelt. Ülevaate autor dr Richard Oehler Lõuna-Florida ülikoolist ütleb, et lemmikloomapidajad enamasti ei tea MRSA ja teiste ohtlike nakkuste levikust loomadelt inimestele kuigi palju.
Need nakkuste ohud pole põhjuseks koduloomadest loobumiseks — nakkused on ju ennetatavad.
Allikad: Lancet, MNT

Eestis on resistentsusega lood suhteliselt head — MRSAd pole võrreldes muu Euroopaga ilmselt väga palju ning selle leviku tempo on aeglustunud. See on ka asi, mille poolest oleme Euroopas tõesti esimeste seas — Rootsi, Norra, Islandi, Taani, Hollandi ja Soome järel.
Nagu teistegi infektsioonide puhul — parem on neid ennetada. Haiglatel on selleks vastavad juhised.
Kodus on kõige tõhusam ennetusviis muidugi kätepesu ning eriline tähelepanu hügieeninõuete täitmisele haavade ja haavaeritistega seoses — seda nii enda kui ka teiste inimeste ja nende haavadega kokku puutudes.

Kommentaar:
Konsulteerin erandlikumaid ja raskemaid juhtumeid infektsionistiga, kuna minu arvates on antibakteriaalne ravi maailmas täiesti käest ära. Antibiootikume kasutatakse meeletult palju ja tihti näidustuseta. Mind isiklikult on ära hirmutanud nn post-antibiootiline ajajärk (aeg, mil nakkusi ei saa enam antibiootikumidega ravida haigustekitajate resistentsuse tõttu — toim). Kahjuks pole see aeg läänemaailmas kuigi kaugel. Mind paneb artikli juures mõtlema see, kuidas muutuvad bakteritüved seoses massilise antibakteriaalse raviga. Millist rolli mängib suurte haiglakomplekside loomine (just suurtes haiglates esineb resistentsust kõige enam)?

Vahel jääb mulle mulje, et inimene pole sugugi targemaks saanud võrreldes ajaga, mil bakteritest ei teatud palju midagi. Endiselt on bakter silmaga nähtamatu ja seetõttu ei pea arst kah sellest suurt midagi. Pean silmas jälle seda ogaralt agarat antibiootikumiravi. Arsti ainus eesmärk on haige kiiresti (!!!) terveks ravida, riskides resistentsuse jms.

Artiklis on ilusti öeldud, et ravi antibiootikumidega “in selected cases” (üksikutel, erandlikel juhtudel — toim). Tee aga statistikat ja vaata, mis toimub esmaabi tasandil tegelikult! Suurem osa hammustustest ja muudest pehmekoe põletikest on ravitavad pelgalt kirurgilise korrastuse ja ajaga. Paraku pressib peale aga USA kindlustusmeditsiin, mis nõuab “veatut” tulemust. See idiootsus maksab veel kätte, kuid ega inimkond pole iial kuigi mõistlik olnud.

Ei oska koduloomade kohapealt mingit seisukohta võtta. Millised oleksid profülaktilised meetmed? Maksustada koduloomad? Teoreetiliselt võiks siis koduloom jääda veidi rikkama +/- motiveerituma inimese kätte, kes reeglina ei külasta ka sageli traumapunkti. Ei tea.
Eelkõige tuleks korrastada tervishoius ravipõhimõtted ja antibiootikumiravi näidustused. See on aga ebameeldiv teema: ühelt poolt raskesti teostatav ja töömahukas ning teiselt poolt kahjustab suuri huvigruppe. 

Kommentaari autor on praktiseeriv arst ja soovib jääda tundmatuks.