Tallinlanna: ma pole oma perearsti eal näinudki. Perearstikeskus ongi mu jaoks lihtsalt suur retseptivabrik

 (113)
Tallinlanna: ma pole oma perearsti eal näinudki. Perearstikeskus ongi mu jaoks lihtsalt suur retseptivabrik
Foto: MARI LUUD, Õhtuleht

Mäletan lapsepõlvest, kuidas perearst oli ühtlasi ka peretuttav, kes visiidi lõpus ikka tublile lapsele kommi pakkus. Praegu võrdub perearst minu jaoks müstilise nähtusega, mis kättesaamatult kaugel.

Mu jaoks on teema hingelähedane, kuna kasvasin üles peres, kus ema lastearst. Ent loomulikult pealinnast kaugel, üks pisem koht. Ma ei imesta, et emal siiani sinisilmsed ideaalid kogukonnatundest. Ta oli sel nädalal päris pahur, kui luges meediast analüüse riigikontrolli auditist, kus juttu, et pere- ja eriarstiabi lahendamata probleemid on pannud inimesi üha enam otsima abi EMO-st. Teda häiris just see, et vigu nähakse arstide töös. Tema on harjunud töötama kohalikus tervisekeskuses, kus pidevalt samad näod. Kui mõni patsient suureks kasvab, tulevad peagi peale tema lapsed.

Ema ei mõista, kuidas on võimalik, et patsient oleks ohver. Et patsient ummisjalu tormaks EMO-sse, kuna perearstil pole aega.

Muigan selle jutu peale. Üks asi on maakohas, ent Tallinnas on olukord sootuks teine.

Mul on 1,5 aastat olnud üks perearst. Pealinna kolinud, valisin selle keskuse, kus nimistus kohti oli ja mis suht lähedal. See on üks väga suur perearstikeskus. Ma pole oma arsti näinudki, pandi kirja, kes nimekirjas neile esimesena vastu vaatas, et talle mahuks. Ma olen keskmine tagasihoidlik eestlane. Kurdan siis, kui tõesti seis sant. Kerge külmetuse suudan ka ise välja ravida.

Seotud lood:

Ja nii on tekkinud muster. Näiteks eelmine sügis helistasin, et tulla perearsti juurde, kuna lisaks tüütule köhale hakkas palavik drastiliselt tõusma. Otsustasin, et enam ei saa ikka niisama hakkama. Telefonil vastanud neidis ei kuulanud mind pikalt, vaid ütles kohe: meil ajad täis, avan haiguslehe, andke märku, kui võib lõpetada... Olgu. Sama kordus ka järgmine kord. Kui mul veebruaris oli taas pea paks ja külmetus, ma isegi ei hakanud paluma, et võiks perearsti juurde visiidile tulla. Esimene lause oli: paluks alustada haiguslehte, mu isikukood on see ja see.

Lihtsalt kõnega olen saanud ka saatekirja eriarsti tarbeks, samuti kergemad ravimid. Mul on elu jooksul olnud probleeme psoriaasiga just peanahal, aga retsept oli sellega seoses viimati ammu-ammu. Helistasin perearsti numbril, ütlesin, et oleks vaja teatud lahust. Ei mingeid küsimusi, lihtsalt kirjutati välja! Sama mitme teise ravimiga.

Kui ei teki usalduslikku sidet, siis ma arvan, et reaalselt enda jaoks väga tõsisena näivas olukorras ma ei hakkaks nn retseptivabrikusse helistama, ilmselt pöördukski EMOsse. Tean tuttavaid, kes nii teinud. Jah, nii mõnigi neist on saanud seal ka kurjustada, et miks nad perearsti poole ei pöördu, kuid samas on saanud ikkagi ka abi. See on parem, kui perearsti liinil kuulda teispool toru häält: "pane endale ise diagnoos, mis ravimit tahad? Perearstil su jaoks aega pole."

Ma ei tea, mis oleks Tallinna suuruses linnas kõige õigem lahendus, aga üks on selge, nimistud on nii, nii suured, et paljudes perearstikeskustes ongi perearstid praktiliselt fantoomid, keda paljud patsiendid ei näe.