Selles raamatus ei jätku pinda, et põnevasse serotoniini sünteesi maailma sukelduda, kuid jõuame põgusalt heita pilgu toitumise ja serotoniini seostesse. Professor Selma Teesalu kirjutab, et ütlus “oled see, mida sa sööd” on aegunud. Tema hinnangul oleks õigem ütelda, et oled see, mida toidust omastad.
Teisisõnu — me võime küll toituda väga targalt ja nii, nagu tähtsates terviseraamatutes kirjas, aga kui meie organismi eripära on selline, et ta seda toitu ühel või teisel põhjusel lõplikult ei omasta, ei ole sellest raamatutarkusest suurt midagi kasu. Lõpuks sõltub meie enesetunne suuresti oskusest seedesüsteemi individuaalset omapära ära kasutada. Üks võimalik viis seda teha on proovida katse-eksituse meetodit.
Serotoniini sünteesitakse 80–90% seedesüsteemis ja ülejäänud ajus. Keha serotoniini sisaldus oleneb aastaaegadest ja kliimavööndist. Meie laiuskraadil on inimkehas serotoniini suvel umbes kaks korda rohkem kui talvel, sest serotoniini sünteesi intensiivsus sõltub nii toidu trüptofaani sisaldusest kui ka silma võrkkestale langevast valgusest. Serotoniini sünteesiks on vaja veel kindlaid tingimusi, B6-vitamiini jm, mis kindlustavad kõige sobivama serotoniini sisalduse inimorganismis. Selge on see, et inimestel, kes viibivad rohkem õues või käivad talvel soojamaareisidel, on serotoniini sisaldus organismis kõrgem kui aasta läbi kontoris istuvatel inimestel.
Oma osa on muidugi ka selles, millist toitu inimene sööb. Toiduainetest on headeks serotoniini allikateks maks, kana- ja kalkuniliha, vutimunad, päevalilleseemned ja Kreeka pähklid. Serotoniini sünteesi ei soodusta soja, mida tõepoolest ei soovitaks oma toidulaual kasutada.