Iga patsiendi jaoks algab haigus isemoodi

1996. aasta novembris sündis mul tütar ja pärast seda tundsin vaevuseid, millele mu oma günekoloog ei suutnud seletust leida. Päras sünnitust tekivad ikka verejooksud, mis peaksid aga nädalaga ära lõppema. Minul kestsid need aga märksa kauem. Tundsin ka surutuse tunnet alakõhus ja valu puusas. Siis hakkas minu tervist kontrollima Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogiakliiniku arst Inga Vaasna, kes on kogenud ja tark arst ja väga sümpaatne inimene. Tänu temale saingi oma haigusele hästi ruttu jälile ja päris ruttu operatsioonile. Mind opereeriti 1997. aasta veebruaris. Kasvaja saadi korralikult välja lõigata ja õnneks polnud ka siirdeid.

Kui pärast selgus, et kasvaja oli pahaloomuline, sain esimese emotsioonina paraja šoki, nii et algul pidid arstid mulle koguni rahustavaid tablette andma.

Küsisin endalt sageli, miks pidin just mina sellesse tõvesse haigestuma. Ehk mõtlesin haigusele liiga sageli ka põhjusel, et olin väikese tüdrukuga kodus. Tööl oleks ehk teistsugune miljöö mõtted mujale viinud…

Mida te emakakaelakasvajast enne haigestumist kuulnud olite?

Teadsin mõndagi sellest haigusest. Olin ka kuulnud, et see ei teki üleöö. Arvestades seda, olen hämmastunud, et haigust ei avastanud arstid, kelle hoole all ma korraliku naisterahvana rasedusperioodil üheksa kuud olin olnud. Kuigi sel ajal tehti ju mitmesuguseid proove ja analüüse.

Tervenemisest on möödunud pea kümme aastat. Ehk peate seoses haigusest võitu saamisega koguni niiöelda enda teist sünnipäeva?

Sellist tunnet mul just pole. Optimistina olin algusest peale veendunud, et mul läheb kõik hästi. Sõna “vähk” ei kasutatud meie kodus kunagi. Usku tervenemisse aitas üleval hoida ka doktor Inga Vaasna rõõmsameelsus. Näiteks kui ma pärast operatsiooni ei viitsinud veel haigevoodist tõusta, ergutas tema mind ikkagi kõndima.

Tuju aitasid ülal hoida ka huumorimeelsed palatikaaslased. Omajagu nalja tegi isegi see, kui mõni naistest naerda püüdis, kuid kokkutraageldatud kõht seda takistama kippus. Koju lubati mind umbes nädal pärast operatsiooni.

Kuidas suhtus haigestumisse teie abikaasa?

Abikaasa on mul suutnud end alati vaos hoida. Ma ei usu, et minu haigusest teada saades hakkas ta mõtlema vajadusele uus naine leida. Minu haiglasviibimise ajal hoidis tema meie väiksemat last, kes siis oli vaid kolmekuune. Igati hingekosutav oli ka vanemate tütarde toetav suhtumine, kes aga ei teadnud, missugust haigust ma õieti põdesin ja arvatavasti ei tea nad seda praegugi.

Raamatut “Tervise teejuht” lugedes jääb mulje, et emakakaelakasvaja riskigrupiks on ennekõike kergemeelsed naised, kellel intiimsuhted mitmete partneritega. Ennast ma küll selliseks naiseks ei pea. Usun, et emakakaelakasvajat ainult kergete elukommetega naiste haiguseks pidada on ekslik.

Kas jätkate praegu ka tabletiravi?

Võtan iga päev ühe imepisikese tableti, mis on aga ennekõike rohuks keskealise naise vaevuste vähendamiseks. “Vanainimesel” tekivad näiteks kuumahood. Kaks korda aastas käin kontrollis ka dr Vaasna juures, kellelt olen seni oma tervise kohta vaid häid uudiseid kuulnud.

Mida soovitaksite teistele naistele?

Soovitaksin leida endale eriti usaldusväärne günekoloog, kellele võib alati oma muredest rääkida. Naljaga pooleks võib öelda, et sarnaselt “oma” juuksuri ja maniküürijaga peaks igal naisel olema ka “oma” günekoloog.