Uude aastasse suitsuta

 (3)
Suitsetav naine sp4e9ccb
Reuters/Scanpix

Suitsetajate vana, tegelikult nukravõitu nali on, et mahajätmine on nii lihtne, et paljud on seda kümneid kordi proovinud. Üle kahe kolmandiku suitsetajaist sooviks oma pahest loobuda, aga üksnes oma tahtejõu abil saab sellega hakkama vaid 2–4 protsenti. Abi leiab suitsetamisest loobumise nõustamise kabinettidest.

Nõustamiskabinetid

Suitsetamisest loobumise nõustamisega tegelesid kuue Eesti haigla entusiastid ka varem, kuid alates lõppenud aastast on vastavad kabinetid avatud üle Eesti, detsembris oli neid 19, peale Hiiumaa kõigis maakondades, aga seal tegeleb sama asjaga Südametuba, rääkis Elukirjale Ida-Tallinna Keskhaigla suitsetamisest loobujate nõustaja, Eesti tervist edendavate haiglate võrgustiku rahvuslik koordinaator dr Tiiu Härm. Kabinettide võrgu käivitas Tervise Arengu Instituut südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riikliku strateegia raames. Nõustamine on klientidele tasuta, saatekirja pole vaja.

Ei ole kabinetilgi võlujõudu, et astud suitsetajana sisse ja mittesuitsetajana välja, kõigepealt peab ikka olema enda soov suitsule ei öelda. Kabinetis saab toeks nõuandeid, nende jagamiseks on 60 arsti-õde üle Eesti läbinud spetsiaalse lisakoolituse. Appi tuleb apteekki: kellele tablette, kellele plaastreid või vastavaid nätse. Kui raske on mahajätmine, näitavad numbrid: nõustajate ja abivahendite kasutajaist õnnestub see kuni 30 protsendil. Võrreldes aga sellega, et oma tahtejõu abil suudavad loobuda vaid üksikud, on seda siiski märkimisväärselt, leiab Härm.

Nõustamiskabinettide avamisega tehti algust aprillis, aasta jooksul tuli neid järjest juurde. Septembri lõpuks oli nõu käinud saamas üle tuhande suitsetaja. Härmi kogemus näitab, et noored tunnevad asja vastu suuremat huvi. „Vanemad inimesed tulevad, kuulavad jutu ära, aga ütlevad, et on juba nii kaua suitsetanud, et kas on enam mõtet maha jättagi. Pealegi kuluks tablettidele-plaastritele umbes 2000 krooni.“ Härm kinnitab, et alati tasub maha jätta, ka siis, kui ollakse suitsetanud 40 aastat, sel juhul kulub tervise taastamiseks, seega oma elukvaliteedi parandamiseks lihtsalt rohkem aega.

Mingil määral taastuvad organismi kahjustunud funktsioonid ka pikka aega suitsetanul, ent tõsi küll, vaid siis, kui organismis tekkinud muutused pole olnud pöördumatud. Enamik nõustamiskabinettide külastajaid on tulnud sinna omal algatusel. Dr Härm sooviks, et (pere)arstid soovitaksid patsientidele suitsust loobumist senisest rohkem. Kui perearst küsiks alati patsiendilt, kas ta suitsetab, paneks see inimese ehk asja üle järele mõtlema. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et viis protsenti suitsetajaist loobub oma harjumusest ainuüksi sellepärast, et arst on teda selle küsimusega „tüüdanud“.

Kes juba nõustamiskabinetti tuleb, see on mahajätmiseks motiveeritud. Härmi sõnul küsib ta alati, miks klient tuli ja miks just nüüd: kas on villand suitsuhaisust või pole korralikku kohta suitsetamiseks või sõber või pere ei taha, et ta suitsetab, või on sellised sõbrad, kes ei suitseta jne. Noortele on tugevaks mahajätmise motivatsiooniks pere juurdekasvu planeerimine. Mõni on kihla vedanud, et jätab maha, ja tuleb siis kabinetist tuge saama.

Nõustajaga arutades ja ankeete täites mõtleb suitsetaja enda jaoks asja selgemaks. Ankeedis küsimuse „Kui kaua oled suitsetanud?“ juurde jõudes tõdeb nii mõnigi jahmatusega: „See pole võimalik, et nii kaua!“, sest iga päev ju ei arvuta aastaid, mitu sa oled oma elust koos suitsuga veetnud. Härm püüab klientide suhtes mõistev olla ja kinnitada, et tagasilöögid on loomulikud, neist hoolimata tasub ikka uuesti proovida, aga ometi kaovad kliendid sageli ära. Kui nõustaja siis neile helistab, on nii mõnigi pisarateni liigutatud, et temaga võeti ühendust, et temast hooliti nii palju.

„Me ei piina inimest, et ta peab hakkama suurtes vaevades elama, pakume talle nikotiinsõltuvusravi plaastri, nätsu või tablettidena, selline võõrutus kestab kaheksa nädalat, nii on üleelamised kergemad,“ ütles Härm. Need abivahendid maksavad tõesti üsna palju, ent kui mõelda, kui palju raha hoiab edaspidi suitsu arvelt kokku, siis tasuks see investeering ennast ära. „Tabletid ja plaastrid aitavad seda, kes on ise motiveeritud. Nicorette üksinda ei tee midagi ja suure tõenäosusega ei piisa ka ainult motivatsioonist,“ kinnitas Härm. Aktiivne suitsetamisest võõrutamine kestab paar-kolm kuud, sel ajal on nõustaja kliendiga tihedas koostöös. Kahe esimese kuu jooksul käib suitsust loobuja 4–5 korda nõustaja juures, järgnevatel kuudel harvemini. Nõustada võib ka telefoni teel. Kui sageli nõustajat külastada või milliseid abivahendid kasutusele võtta, sõltub kliendist.

Võõrutusvaevused

Suitsust loobujat võivad tabada närvilisus, rahutus, kontsentratsioonivõime vähenemine, pearinglus, nõrkustunne, südamekloppimine või muud ebameeldivad seisundid, mis on tingitud sellest, et organism ei saa enam harjumuspärast ainet. Üldjuhul mööduvad need nähud nädala jooksul. “Kõige raskem on esimene nädal, kolmas-neljas päev, neljanda päevani jõudnut õnnitleme juba,“ ütles Härm. Kõik ei kannata välja esimese päeva vaevusigi, aga on ka nii, et ollakse juba kolm nädalat vastu pidanud, kuid siis satutakse mingisse seltskonda, kus suitsetatakse, ning käsi sirutub automaatselt sigareti järele ja kõik hakkab jälle otsast peale.

Inimene on saanud mittesuitsetajaks, kui loobumisest on möödunud aasta, ent iga sõltlane peab arvestama, et tahtmine jääb kogu eluks. Ükskõik, millal süütad uuesti ühe sigareti, võib see taas vallandada suitsetamise.

Härm soovitab loobujal leida endale asendustegevusi nende hetkede täitmiseks, mis enne kulusid suitsetamisele. Sigareti asemel võiks suhu pista aedvilju (suitsu kommiga asendaja peab valmis olema kehakaalu tõusuks). Silma alt tuleks ära koristada kõik tuhatoosid, välgumihklid jm suitsetamist meenutavad esemed. Kas parem oleks ära visata kõik suitsud või jätta igaks juhuks midagi varuks, et ei peaks keset ööd n-ö hulluks minema, kui suitsuisu järsku vastupandamatuks muutub? Härm arvab, et see on individuaalne, kuid tulemuslikum on ühe hetkega maha jätta.

„Raskel eluperioodil ei maksa mahajätmist alustada, see oleks ülemäärane koormus nii kehale kui ka hingele. Loobumine on mõistlik ette võtta stabiilsel, positiivsete emotsioonide ülekaaluga ajal,“ soovitab nõustaja. Härm ei soovita ennast ka siis vaevama hakata, kui on tulemas mingid pidustused, kus tahad ehk ka suitsu teha, lükka see tähtis hetk parem mõne päeva võrra edasi, aga siis mine kindla peale välja.

Suitsetamist alustavad naised võiksid teada, et meestel õnnestub mahajätmine paremini kui naistel. Naistel on igasugustest sõltuvustest raskem vabaneda kui meestel.

Suitsetamise mõju seksuaalelule

Suitsetamine on üks peamisi noorte meeste impotentsuse põhjuseid. Suitsetamise tagajärjel on vere vool peenisesse takistatud, mistõttu on erektsioon lühiajalisem. On avastatud ka, et tubakasuits kahjustab munandeid, mis omakorda mõjutab sperma teket. Suitsetava mehe sperma on rohkem kahjustunud ning madalama kvaliteediga kui mittesuitsetava mehe sperma.

Suitsetamine mõjutab olulisel määral ka suguhormoone. Tubakasuitsus sisalduvad mürgised ühendid muudavad suguhormoonide toimimist organismis. Suitsetava naise kehas on mees- ja naissuguhormoonide tasakaal paigast ära. Suitsetaval naisel kipub rasv kogunema kõhupiirkonda, mitte puusadele ja rinnapiirkonda. Tagajärjeks on suurem suhkruhaigusesse ja südame isheemiatõppe haigestumise oht. Nii meeste kui ka naiste puhul kehtib tõsiasi, et suitsetamine toob kaasa enneaegse vananemise. Näiteks tekivad suitsetajatel sigareti imemisest ja suitsu tõttu silmade kissitamisest varem kortsud huulte ja silmade ümbrusesse.