Queensi teadlase dr Kate Harknessi, psühholoogiaprofessorite Mark Sabbaghi ja Jill Jacobsoni juhitud uurimus seab kahtluse alla üldlevinud arvamused. Dr Harkness ütles, et ka neile olid kahe katse ühesugused tulemused üllatus. Ka nemad arvasid, et kerges depressioonis olevad patsiendid on teiste tunnete suhtes vähem vastuvõtlikud ja et neil on rohkem probleeme väga paljudes sotsiaalsetes suhetes — sarnaselt raskes depressioonis olevate patsientidega.

Alust arvamuseks on andnud võrdlevad katsed, kus üheltpoolt uuriti raskes, kliinilises depressioonis olevate inimeste võimet teiste tunnetest aru saada ja võrreldi siis nendega, kellel depressiooni polnud. Sealt on ikka ja jälle leitud kinnitust, et sügavas, raskes depressioonis olevad inimesed ei märka kuigi kergelt teiste tundeid. Selline ongi meie enesekaitsevõte — kui väga raskeks läheb, siis on võimalus, et “lülitame” end vähema tundlikuse režiimile.

Miks kergema depressiooniga inimesed tundlikumad on kui depressioonita inimesed?

Dr Harkness seletab seda eelkõige abitusetundega ja sooviga taastada kontroll oma suhetemaailma üle. See teebki kerge depressiooniga inimesed eriti motiveerituks kogu oma ümbritseva keskkonna väga üksikasjalikuks hindamiseks. Otsitakse igasuguseid, ka kõige vihjelisemaid märke, mis aitaksid hinnata, mida teised inimesed arvavad, mõtlevad ja tunnevad.

Ma ei arva, et teiste inimeste tunnete mõistmiseks oleks tingimata vaja endale ise eesmärgipäraselt miskit depressiivset olemist tekitada. Veidi sotsiaalset närvi ja veidi vähem mõttelaiskust iga päev on juba abiks. Aga kui see depressioon ongi tekkinud, siis on sellest ehk isegi midagi õppida. Nii neil, kellel on, kui ka neil, kes lähedal ja kellel pole.