Vähi sõeluuringud: räägime suud puhtaks
Siiski arvatakse, et sõeluuringud on aidanud päästa naiste elusid, ja seda mitte vähe. “Alates 2002. aastast on meil rinnavähi sõeluuringul osalenud üle 180 000 naise, rinnavähk avastati neist 756-l. Emakakaelavähi skriiningul käis 2003.–2009. aastani 63 000 naist, vähk leiti 40 uuritul ja vähieelne ehk üsna kergelt ravitav seisund 5,8 protsendil,” tutvustas möödunud reedel Tallinnas peetud rahvusvahelisel sõeluuringuid käsitleval konverentsil numbreid Eesti haigekassa juhatuse liige Mari Mathiesen. Ta võrdles ka andmeid suremuse kohta: emakakaelavähki suremus on 2003. aastaga võrreldes jäänud samale tasemele, rinnavähi oma langenud 89 naiselt 2002. aastal 74-le 2008. aastal ehk 15 protsenti.
Kuidas on käinud nende inimeste käsi, kellel skriiningu ajal vähk avastati, kas vähki on haigestunud ka mõni naine, kes uuringul sai vastuseks, et on täiesti terve, või kui palju skriiningul saadud esmaseid vähikahtlusi vaid ehmatusega piirdus, pole teada, kuna e-riigis nimega Eesti ei suudeta luua vastavat andmeregistrit.
“Rahvusvaheliste normide kohaselt olnuks üldse õigem alustada skriinimisega alles siis, kui meil on süsteem paigas,” rääkis Linnalehele Piret Veerus, tervise arengu instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur. Tema sõnul on registril mitu funktsiooni. See annab võimaluse hinnata sõeluuringu tõhusust, pidevalt kontrollida uuringute kvaliteeti, seda hoida ja tõsta. Kvaliteedi kontrolli süsteem on sõeluuringu lahutamatu osa. Register on ainus vahend sellise kontrolli tagamiseks, ainus võimalus saada toimuvast laialdast ja objektiivset tagasisidet, et arstid teaksid, mida nad teevad, ja saaksid ka vigadest õppida.
Eri vaatenurgad
Haigekassa on nüüdseks paigutanud rinnavähi sõeluuringusse 90 miljonit ja emakakaelavähi omasse 17 miljonit krooni. Kas sõeluuring säästab või pillutab raha?
Selge on see, et kui naisel, kes muidu kontrolli poleks läinud, avastatakse sõeluuringus emakakaelavähi eelne seisund, mis suudetakse raviga kõrvaldada, on tema elukonto plusspoolel. Kui mammogrammilt leitakse üles varases staadiumis rinnavähk, mis muutub arenedes eluohtlikuks, ja see õigel ajal kõrvaldatakse, on ka see vaid õnn. Just niisuguste varajaste “avastuste” peale ongi sõeluuringute loogika üles ehitatud – väikest kasvajat annab sageli veel taltsutada, suurt enam mitte.
Kuidas vaadata aga asjale siis, kui järjest paremaks muutuv meditsiinitehnika ja järjest rohkemate, eelsoodumuste ja kaebusteta naiste läbisõelumine toob teinekord esile mõne imetillukese moodustise, millest vähki poleks kujunenudki? Või vaatleme teemat veel ühest võimalikust vaatenurgast: pahaloomuline kasvaja, mis muidu oleks endast märku andnud näiteks neli kuud enne saatuslikku lõppu, leitakse nüüd poolteist aastat varem. Rind eemaldatakse, kuid vähk ei taandu – statistikas kujuneb inimese elulemuseks nelja kuu asemel kaks aastat. On see võit … meditsiinile, inimesele?
Just niisuguste teemade üle käivad maailmas viimastel aastatel tulised vaidlused ning ka sõeluuringule tulijaile pakutakse võimalust nendes olulistes aruteludes kaasa mõelda. Möödunud kevadel puhkes midagi skandaali taolist Inglismaal, kus 23 vähiarsti avaldas The Timesis pöördumise, milles süüdistasid riiklikku skriininguprogrammi naistega manipuleerimises. Jutt käis sealse haigekassa (NHS) koos skriiningukutsega saadetavatest voldikutest, kus sõeluuringut ainult kiideti ega juhitud tähelepanu kaasneda võivatele probleemkohtadele. “Sellisele poolikule teabele ei saa ehitada üleriigilist konsensust sõeluuringute teemal,” tulid ajalehe veergudel brittidele appi ka vähieksperdid Taanist, kes omal maal erinevalt teistest põhjamaadest sõeluuringuid üldse ei tee, vaid kasutavad vähi õigeaegseks avastamiseks muid, individuaalsemal lähenemisel põhinevaid diagnoosimis- ja tervisekontrolli meetodeid.
Eestis vaid üks tõde
Siinsete onkoloogidega neil teemadel arutleda ei õnnestu. Nende jaoks on olemas vaid üks teema: naised tuleb saada uuringule, sest see päästab elusid! “Eestis ei ole ülediagnoosimine probleem, meie probleem on madal osavõtuprotsent,” ütleb Linnalehele Põhja-Eesti regionaalhaigla onkoloogiakliiniku ülemarst Vahur Valvere. Sulev Ulp Tartu ülikooli kliinikumist läheb suisa tigedaks ja toob eeskujuks oma Soome kolleegid, kes igasuguseid “pseudoteadusi” ei usu. Samas lahkas Turu ülikooli professor Peter Dean konverentsil väga põhjalikus ettekandes kaasaegsete digimammograafide üle- ja aladiagnoosimise ohte ning äärmuslikku professionaalsust ja läbimõeldust, mida sõeluuringu materjalidega tegelemine arstidelt nõuab. Matti Hakama Soome vähiregistrist rõhutas, et enne uute skriininguprogrammide alustamist näiteks soole- või eesnäärmevähi osas peaks Eesti kindlasti korda tegema uuringutulemuste analüüsimise süsteemi.
Samas on mõistetav ka meie arstide mure, sest Eestis tuleb uuringukutse saanuist praegu kohale vaid pisut enam kui pool. Kuigi haigekassa värske uuringu tulemuste kohaselt sooviks skriiningul osaleda 90 protsenti naistest, see ei õnnestu. Osa kutsetest ei jõua lihtsalt kohale, kuna Eestis pole kohustust oma elukohast teavitada. Ja ka seetõttu, et ravikindlustuseta inimesi uuringusse ei lülitata. Välja jäävad needki, kes viimase 12 kuu jooksul on samalaadse analüüsi juba teinud – neid analüüse aga ei saa sõeluuringuga liita, sest näiteks PAP-testi puhul andvat erinevad laborid erinevaid tulemusi. Ühte kindlat referentslaborit Eestis aga ei olegi.
Nii ongi Piret Veeruse sõnul Eestis emakakaelavähi skriiningu hõlmatus vaid 20 protsenti ja rinnavähil pisut üle 30 protsendi sihtgruppi kuuluvast elanikkonnast. “Selleks, et langetada haigestumust ja suremust pahaloomulistesse kasvajatesse, peab elanikkonna sõeluuringuga hõlmatus olema vähemalt 70 protsenti,” lisab ta. “Edukalt läbiviidud sõeluuring aitaks igal aastal Eestis säästa mitmekümne inimese elu.”
Mida öelda lõpuks? Proovige kätte saada oma kutse ja minge siis kindlasti uuringule. Kuni asjad päris korda saavad, läheb Eestis veel jagamist ja aega, kuid teie elu ja tervis on teie omad. Mõeldamatu oleks kellelegi soovitada olemasolevaid võimalusi kasutamata jätta. Samuti kui pole mõeldav ka pisimatki leitud kasvajaalget ravimata jätta, kuni teaduse areng pole viinud meid vähi tundmisel uute teadmisteni.
Loe edasi tänasest Linnalehest.
