“Sõin nagu loom,” meenutab Geil. Pärast kooli suundus ta poodi, ladus korvi boršisupi, viinerid ja hapukoore. Kodus keetis kolm liitrit suppi ning hakkas sööma. Kui supipott tühi, asus võileibade kallale. Pärast õgimist ei suutnud ta laua tagant püstigi tõusta. “Aga söök oli nii ahvatlev. Pärast põdesin jubedaid süümekaid,” lausub noor naine. Tekkis paaniline hirm paksuks minna. Poolteist aastat toppis Geil näppe kurku, oksendas ja sõi edasi. Iga päev.

Kõige hullemad katsumused olid sünnipäevad. Teised keelasid, et ära söö nii palju, kuid Geil ei kuulnud neid. “Elasin selleks, et süüa,” ütleb ta.

TervisPluss oktoobris:
  • Kuidas kohaneda hingetraumaga?
  • Aeroobikatäheks pärast avariid
  • Loodusravi retseptid naistele
  • Juuste jututuba: suur palsamite test

    Telli ajakiri!

  • Puudub täpne statistika selle kohta, kui palju on Eestis buliimiahaigeid, sest suur osa toitumishäirete all kannatajaid varjavad seda lähe tule ravile. Kümne buliimiat põdeva naise kohta tuleb üks mees. Buliimikutel on väga tugev tahtejõud. Tavainimene ei suudaks olla pikalt söömata, teha pidevalt kurnavat trenni või kutsuda mitu korda päevas esile oksendamist.

    Haiguse tekke põhjusteks peetakse probleeme kodus ja koolis, seksuaalset vägivalda või ahistamist, märkusi kehakaalu kohta ning kõigest sellest tingitud masendust ja madalat enesehinnangut. Õgardlus, nagu Geil oma haigust nimetab, algas temal 12aastaselt. Algklassides paksuke olnud tüdruk arenes teistest kiiremini ja teda hakati sellepärast narrima.

    Nähtamatu mure

    Toitumishäiretega inimesed oskavad oma haigust imehästi varjata. “Inimesed võivad aastaid koos elada ega teagi, mis teisel mureks,” teab psühholoog Iris Podar. Geili lähedased hakkasid tüdruku sagedasi WCs käike söögi ajal siiski märkama. “Kui ema külla tuli, püüdsin haisu ära ajada, kuid see ei õnnestunud,” lausub Geil. Ema sai aru. “Lähed jälle oksendama,” pistis sõbranna. Ei läinud kaua, kui sõbrannagi hakkas näppe kurku toppima. Tekkis omamoodi hasart. Nad vedasid kihla, kumb suudab kuu ajaga rohkem kaalust alla võtta.

    Toitumishäirete all kannatav inimene mõtleb söömisele ja kehaga tegelemisele, seetõttu kipub ta unustama igapäevaprobleeme. “Kehamured võtavad kogu energia,” lausub Iris Podar. Erinevalt anorektikutest on buliimikud enamasti normaalkaalus või veidi üle selle.

    Peenikeseks iga hinnaga

    “Soovisin nii väga peenike olla,” meenutab Geil. “Tänavapildis ja pidudel olid kõik nii saledad.” Geil sisendas endale, et ei pea nii palju sööma, kuid toitu nähes ei suutnud enam vastu panna. Veel hullem: “Mõtlesin, et oksendan viimast korda, pärast enam mitte.” Lisaks leidis naine veel ühe meetodi, kuidas rohkem kaalust alla võtta — meeletu trenni. Mõnikord vihtus ta kodus treeningukassettide järgi kolm tundi päevas. Organismile vajalikud ained viis kehast välja lahtistav tee, mida naine kolm aastat järjest, päevagi vahele jätmata, isegi rasedana jõi.

    Tagajärjed ei oodanud. Juuksed hakkasid hõrenema. “Pealagi kumas läbi ja pihkude viisi tuli juuksekarvu peast,” meenutab Geil. Häda varjamiseks pani ta pähe nokkmütsi. Juuksed tõid lõpuks selguse, et midagi on väga korrast ära, ja ta läks psühhiaatri juurde.

    Arst tahtis Geili haiglasse saata. Kuid kuu aega haiglas lebamiseks polnud naisel mahti: ta oli saanud sisse Tartu Ülikooli loodusteaduste õpetaja erialale ning kodus oli väike poeg Cevin, keda ta üksinda kasvatas.

    Tahtejõud ja teiste abi

    Haiguse tunnistamine on ravis esimene samm. “Sageli on psühholoog esimene inimene, kellele buliimik on probleemist räägib,“ teab Iris Podar. Järgmine etapp oleks rääkida sellest mõnele lähedasele inimesele. Koos võiks töötada välja tegevusskeemi, omaksed võiksid proovida täita buliimiku soove. “Näiteks kui ta ei taha üksi olla, ei tohiks teda ka omaette jätta. Võib leppida kokku mitte osta korraga palju toitu või panna küpsiseid lauale,” lausub psühholoog.

    Oluline on teraapiat mitte katkestada. Nii nagu haiguse eellugu on olnud aasta-poolteist pikk, peab kaua kestma ka ravi.

    Praegu allutab Geil isu tahtejõule. Ka elukaaslane Janek Lessing jälgib, et Geil söömisega piiri peaks. Kui laual on küpsisekauss, sisendab Geil endale, et ei tohi võtta. Kui ta end veidike lõdvaks laseb ning sirutab käe kas või üheainsa ahvatluse järele, ei peatu ta enne, kui kõik on otsas. Janek ei too enam kotitäit õunu koju. Ikka ühekaupa.

    Veel üks pauk

    Kus on raskusi, sinna tuleb neid miskipärast juurde, eriti siis, kui puudub stabiilsus. Laupäev. Geil pidas sõpradega pidu. Ta vedas sõbrannaga 500 krooni peale kihla, et läheb teise korruse toast akna kaudu kööki. Kaksiratsi kahe akna vahel istudes jäi naine ummikusse. Peast jooksis läbi ainult mõte mitte kukkuda pea peale.

    “Tead, tüdruk, sa ei tohi end üldse liigutada,” meenutab ta kiirabiarsti sõnu. Vigastada olid saanud lülisammas ja mõlema jala kannad. Järgnes kolm pikka päeva teadmatust, kas tuleb silmitsi seista halvatusega.

    “Jess, jalad liiguvad,” oli tema esimene mõte, kui kolm operatsiooni oli seljataga. Kolm kuud lamas Geil voodis pikali, ei tohtinud istudagi. Valud masendasid. “Ma tahtsin surra,” tunnistab ta. Ema otsis psühholoogi, kes käis iga nädal tütre juures. “Vestlesime absoluutselt kõigest,” räägib Geil. “Mul oli alati nii hea tunne, kui olime rääkinud.”

    Põhitoetaja oli Geili sõbranna, kes hoolitses tema eest, vahetas siibrit, viis lapse lasteaeda ja tõi koju. Kui seljavalud järele andsid, alustas Geil kassettide järgi võimlemist, tegi voodis harjutusi, mida arst soovitas ja mida ise suutis. “Nii vahva oli, kui tulin ükskord tema juurde ja ta istus voodis, juuksed värskelt värvitud,” meenutab üht rõõmsat päeva Iris Podar. Õnnetus tõi noore naise ellu uued väärtused. “Varem oli minu jaoks kõige tähtsam raha, arvasin, et selle eest saab kõike,” tunnistab Geil. “Nüüd olen mõistnud, et kõige olulisem on tervis.”

    Nädalas kaks tundi psühholoogiga rääkimist, ellu saabunud hea inimene, nagu Geil oma elukaaslast Janekit nimetab, ja poolteist aastat antidepressante aitasid. Naine sai tagasi usu endasse ning tahtejõu võidelda ka toitumishäiretega. “Lootust ei kaotanud ma tegelikult kunagi,” lausub Geil. Ise veel ratastoolis, ostis ta õppelaenu eest 8000kroonise jalgratta, kuigi arst oli andnud lootust vaid malet ja kabet mängida. “Lubasin sõpradele, et küll te näete, ma sõidan veel maratoni,” lausub ta. Ja sõitiski, ettevaatlikult, läbi 63 kilomeetrit Tartu rattamaratonil.

    Mis on buliimia?

    Bulimia nervosat iseloomustavad söömissööstud, millele järgneb oksendamine, lahtistite kasutamine, range dieet, nälgimine või ülemäärane trenn. Liigsöömisega kaasnevad tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimia algab tavaliselt hilises teimeliseeas või kahekümnendate aastate alguses. Enam kui poolte buliimiajuhtude taga on depressioon ja ängistus. Euroopas tehtud uuringute põhjal esineb buliimiat umbes 2% noortest inimestest.