Värvipimedus: mis see on ja kas seda on võimalik ravida?
KODUTOHTER: Mõni inimene ei suuda kunagi silmaga eristada küpseid marju toorestest, teine ei tee vahet sinisel ja lillal. Miks sellised häired tekivad ning kuidas see elu mõjutab, sellest räägib Ida-Tallinna keskhaigla silmaarst Kadi Palumaa.
Oleme harjunud, et maailm on värviline — muru on roheline, taevas on sinine ja maasikad punased. Neile, kes maailma sellisena näevad, võib tunduda, et säärasena paistab see ka kõikidele teistele. Alati see aga nii ei ole.
Värvipimedus ehk daltonism
Inglise keemiku John Daltoni järgi nimetatakse värvipimedust daltonismiks. Dalton oli esimene, kes kirjeldas 1798. aastal seda häiret oma artiklis “Erakordsed faktid värvide nägemise kohta”. Talle pakkus huvi, miks tema ei suuda eristada tooreid õunu küpsetest, ning asja uurides avastas, et tajub värve teisti kui enamik inimesi.
Dr Kadi Palumaa sõnul on värvipimedus pisut ebatäpne nimetus:
“Värvipimedus tähendab seda, et inimene ei näe üldse värve, vaid ainult mustvalget pilti. Tegelikult on selline häire ka täiesti olemas. Seda nimetatakse akromatopsiaks, aga see esineb tavaliselt koos nägemisteravuse langusega ja seda tuleb ette üliharva. Kui inimesed näevad maailma vähem värvilisena või teistmoodi värvides, siis oleks selle kohta õigem öelda värvi tajumise häire.”
Kolme tüüpi retseptorid
Normaalse värvitaju puhul on inimese silm võimeline eristama kolme põhivärvust: punast, rohelist ja sinist ning nende värvide segunemisel tekkivaid värvusi. See tähendab, et oleme trikromaatilise nägemisega. “Silma võrkkestas ehk reetinas on kahte tüüpi fotoretseptorid -umbes 6 miljonit kolvikest ja 120 miljonit kepikest, mis vastutavad pimedas nägemise eest. Kolvikesed paiknevad üle terve reetina, kuid on kontsentreeritud võrkkestas kõige teravama nägemise punkti ehk maakulisse ja vastutavad värvusnägemise eest,” kirjeldab Kadi Palumaa. “Kolvikesi on kolme tüüpi, millest igaüks sisaldab erinevat värvust vastuvõtvat retseptorit. Kui üks retseptor puudub, siis ongi tegemist värvi nägemise langusega ehk osalise värvipimedusega. Rohelise ja punase värvi retseptorid asuvad väga lähestikku ja on suhteliselt sarnased. Kui siin on mingi häire, siis tegelikult on mõlemad natukene kahjustatud.”
Kui need värvused, mida inimene teineteisest eristada ei suuda, asuvad kõrvuti, näeb ta neid tavaliselt ühtlase halli massina. Mõni ei tee vahet rohelisel ja punasel, teine jälle sinisel ja kollasel. “Punase värvi tajumise täielikku puudumist nimetatakse protanoopiaks, rohelise tajumise puudumist deuteranoopiaks ja sinise puudumist tritanoopiaks. Kõige sagedamini esineb just rohelise ja punase värvuse nägemise häiret.”
Kuidas näevad meid ümbritsevat maailma värvipimedad inimesed ja kas värvipimedust ka ravida saab, loe edasi juba Kodutohtri maikuu numbrist.
