“Ma tean, et raseduse katkemine on sage. Siiski tundsin ma millegipärast tohutut häbi, mind valdas tunne nagu ma oleks midagi väga valesti teinud. Sellest kõigest on vaja rohkem ja avameelsemalt rääkida. Mida rohkem mina seda endast välja sain, seda parem mul hakkas.”

***

“Sellised laused nagu “ilmselt ei pidanud siis see seekord juhtuma”, “kindlasti oli lapsega midagi halvasti” või “te saate ju uuesti proovida” ei aita. Ma saan aru, et kõik mõtlevad sellega kindlasti head ja proovivad lohutada, kuid sageli teeb see asja hullemaks. Südamel on ju raske sellise reaalsusega leppida, isegi kui ehk mõistusega aru saab. Minu arvates on kõige parem, kui piirdutakse lausega “mul on nii kahju”, sest see ei hakka kogu sündmusele mingeid tobedaid põhjuseid või vabandusi otsima. Lapse kaotanud naine on siiski leinas.”

***

“Raseduse katkemine viib sellest õndsast rasedusajast kogu õnne ja rõõmu. Sa isegi ei taha enam uuesti üritada. Ja isegi kui uuesti rasedaks jääd, siis hakkad iga pisematki asja mingiks kurjakuulutavaks sümptomiks pidama.”

***

“Kui ma sain oma rasedusest teada, olime mehega kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Arvasin, et see on võimatu. Lasin mehel uuesti apteeki joosta, et igaks juhuks teine test tuua, kuid selleks ajaks kui ta naases, oli asi juba halvasti. Õnneks jäi ta mu kõrvale, temast oli palju abi. Ometi tundsin ma meeletut häbi — mina kui ema oleks ju kuidagi pidanud seda kõike ära hoidma.”

***

“Mu esimene rasedus kulges justkui õpiku järgi — kõk oli suurepärases korras. Teine rasedus aga.. Mäletan seda hetke, kui läksin ultrahelisse ja sain teada, et südamelööke ei ole. Sellest tuleb rääkida. Siis hakkab kergem. Õnneks on mul siiski üks terve ja ilus poeg.”

Allikas: Women’s Health Magazine