Esmakordselt avastasin erinevuse reaalse ja soovitud figuuri vahel 15-aastaselt. Olin aastaga kõvasti pikkust visanud, ootamatult rinnad ja puusad saanud ning siresäärte asemel vaatasid vastu trullakad reied. Sõbrannade juures taolisi muutusi ei täheldanud, mis tegi olukorra eriti hirmutavaks.
Söömine oli seni mu lemmiktegevus, kuid tasapisi sundisin ennast sellest võõrduma. Hommikuti magasin viimase minutini, et pudrurituaalist pääseda. Lõunasöögi ajal rõõmustasin klassivendasid, kellele oma portsjoni loovutasin. Ja õhtud sisustasin aeroobikaga, et oma väljaveninud lodevat keha kuidagigi päästa.
Võisin kuu aega edukalt näljasena eksisteerida, süües päeva jooksul vaid paar õuna. Paar korda kuus tabasid mu toitmata organismi meeletud isud, mille vaigistamiseks haaras käsi kõige rasvasemate palade järele. Kaalu sain loomulikult minimaalseks. Vanu pilte sirvides meenutan anatoomia klassist jooksu pannud näidisskeletti.
Buliimiku kurviline tee
Hooti esinevad õgimisperioodid olid küll vaevalised, kuid muutsid mu nutikamaks. Mõistsin, et hoolimata sisseahmitud toidukogustest, ei pea lisandunud grammide pärast nurgas põdema või trennis kargama nii, et veri ninast väljas. Piisas, kui magu lihtsate võtetega tühjendada ja seedimisprotsess peatada.
Minu ees avanes tuliuus maailm — süümekateta kõigesöömise paradiis!!! Ostsin poest parimad palad, vaatasin mõnda lemmikfilmi ja lihtsalt nautisin söömist. Ei, mul ei esinenud enam õgimist. Võisin tund aega järjest rahulikult süüa ning vahel lasin toidul enne maopuhastust veidi seedidagi. Taolisi „pühasöömaaegasid” ning nendega kaasnevaid oksendamisi võis esineda mitu korda päevas, mis tegi toidust minu maailma keskpunkti.
Söömine tõi kaasa mõned lisakilod, kuid olin nende suhtes leplik. Mulle isegi meeldis veidi naiselikum figuur ning eesmärgiks sai kaalu hoidmine, mitte langetamine. Aga oma harjumust varjasin kiivalt kõigi eest ning seltskonnas viibides vaatasin toidust lihtsalt mööda. Keegi ei tohtinud teada luukerest minu kapis.
Probleemi tunnistamine
Olin viis aastat anoreksia ja buliimia vahel pendeldanud, kui korraga viskas üle. Oksendamine muutus alavääristavaks ja vihkasin ennast oma tahtejõuetuse pärast. Kord, bronhiidiga perearsti juures olles, paotasin mokaotsast, et mul on vist probleem. Bulimia nervosa, öeldi diagnoosiks, ning kabinetist retseptipahnakaga välja astudes olin äärmiselt õnnelik — lõpuks ometi keegi teab mu koormavat saladust!
Alustasin kuuri antidepressantide, rahustite ja merevetikatablettidega. Korra nädalas oli kohustuslik visiit psühhiaatri juurde, lisaks igapäevane toidupäeviku ja kaalutabeli pidamine. Ravi oli oluliselt kulukam kui eemaletõukav toitumishäire. Esimesed kuud ei andnud tulemust ja ma ei suutnud ülesöömist peatada. Arst vahetas antidepressante, kuid efekt jäi samaks.
Ka psühhiaatrit sain kolm korda vahetada. Mulle lihtsalt tundus, et kedagi ei huvita minu mõistmine ja aitamine ning olen järjekordne kellaaeg nende kalendermärkmikus. Üks psühhiaatritest kutsus mind grupiteraapiasse, mis pidi väga tõhus olema. Njaa, pole lihtne oma probleemiga avalikult ringi astuda, kui oled laia tutvusringkonnaga maineka ettevõtte juhtivtöötaja… Loobusin kõikidest ravimitest, arstidest, päevikutest ning asusin võitlusesse iseendaga.
Tarkus tuleb aastatega
Probleemi tunnistamine oli minu jaoks pool võitu. Poes käies tegin teadlikud valikud tervisliku toidu kasuks ning jälgisin, et kogused oleksid väikesed. Siiski lõi vahel silme eest mustaks ning eneselegi aru andmata, kuidas, avastasin ennast pungil toidukottide vahel kodu poole taarumas. Vihapisarad tulid silma, kui situatsiooni oma peas läbi mängisin. Aga tahtejõust jäi puudu ning murdusin alati.
Kord, samasuguses olukorras kilekotist moona taldrikule tõstes, tabas mind Idee. Kõndisin täislaaditud taldrikuga otsejoones WC-sse ja saatsin puutumata toidu oma teed. Tulemus oleks ju lõpuks sama, kuid milleks organismi laastada? Olin selleks ajaks kaheksa aastat toitumishäirete käes vaevelnud ning esmakordselt iseenese üle võidu saavutanud. Maitsva toiduga üksi olla ning seda mitte nautida? Minu jaoks selge eneseületamine!
Sain mitme tuhande krooni eest moona ära visata, enne kui tants kehakaalu ümber lakkas ning enesehinnang taastus. Olen lugenud, et söömishäired tabavad ebafunktsionaalsetest perekondadest pärit lapsi. Näiteks kui vanemad on lahutanud või elavad koos laste pärast, teineteist südamest vihates, mõjutab see lapse isiksuse arengut oluliselt. Laps tunneb ennast süüdlaslikult ja arvab, et ei vääri armastust sellisena, nagu ta on. Tekib vajadus olla parem ning kõike endaga seonduvat pidevalt kontrollida. Ka söömishäire rahuldab kontrollivajadust — me saame juhtida endaga toimuvat, mõjutada oma väljanägemist ja teistele meeldimist.
Mineviku varjud
Ei julge lubada, et olen ennast täielikult muutnud ja ei pöördu iialgi vanadele radadele. Kuid täna tähistan oma suurt võitu — möödunud on elurõõmus aasta toitumishäireteta! Jah, ikka tuleb vahel mõte, et sööks ühe kukli asemel viis… Aga mõtteks ongi see jäänud.
Oma tugevuse leidsin rahust iseendaga. Olen oma väärtuse sidunud enese jaoks tähtsate tegevustega, mitte abikaasa arvamuse, kehakaalu languse või materiaalse pagasiga. Nii hea on mitte sõltuda teiste arvamusest!
Üks asi teeb siiski kurvaks. Uskumatult paljud naised ja noored tüdrukud vaevlevad sama probleemi küüsis, olles meeleheitel ning võimetud ennast aitama. Soovin siiralt, et nad ei peaks läbima seda aastatepikkust ränkrasket kadalippu, mõistmaks olulisemaid asju elus kui näljutatud välimus. Minu rumaluse hinnaks on viljatus. Uskuge, see on kirjeldamatult hullem kui viis ülekilo.
