"Aa, sa oled üks neist, kes ainult lehti ja seemneid sööb... "
Mina tunnen end hästi ja olen oma valikutes kindel, kuid see muutus ei sobinud mu perele, on täiesti arusaamatu mu sõbrannadele ja uues seltskonnas käituvad kõik, nagu nad kuuleksid taimetoitlusest esimest korda või nagu oleks tegu mingi usuhulluse või nakkusega — hoidke nüüd eemale, ta neab meid ära, kui me tema ees viinerit sööme!
Ütleksin, et taimetoitluse suurim miinus on justkui see isoleeritus, mis vahel tekkida võib. “Lähme ostame burksi!” “Aa, ei, Triin ei söö ju liha… On see okei, Triin, kui meie lähme?” Ei, teate, mu eesmärk on kõik pihvid ja kotletid maamunalt kaotada. Ma ei jõua enam korrata, kuidas mul on täiesti ükskõik, kas ja kui palju liha keegi sööb — jah, tapamajad on jõledad ja nii edasi, aga mina tegin selle valiku puhtalt oma isikliku enesetunde pärast ja jumala eest ei hakka ma kellelgi porgandiga nina all viibutama, et kuule, sa söö parem seda!
Kord kui käisin kursakaaslastega väljas ja kõik tellisid suure suupistetaldriku, kust ma noppisin vaid oliive ja juustu, küsis üks noormees minult, et kas mulle kana ei kõlba. Kuuldes, et ma ei söögi üleüldse liha, küsis ta siira imestusega: “Aga mida sa üldse sööd siis?” “Hmm,” mõmisesin oliivi mäludes… Pistsin selle järel ka kirsstomati suhu ja ütlesin mõtlikult: “Tead, ei olegi nagu midagi peale liha, mida süüa… ” Sest olgem ausad, niipea kui ma taimetoitlaseks hakkasin, avastasin ma enda jaoks puu- ja juurvilju, maitsvaid pasta- ja riisiroogi, millest ma varem kuulnudki polnud.
Inimesed, taimetoitlus pole mingi haigus, see pole ka hullus ja ükski normaalne taimetoitlane ei lähe lihasööja juurde talle jutlust pidama.Nii et rahunege maha ja sööge oma liha edasi.
