ARVAMUS | "Midagi egoistlikumat on raske välja mõelda, kui see, et loom peab surema seetõttu, et inimesele liha maitseb."

 (116)
ARVAMUS | "Midagi egoistlikumat on raske välja mõelda, kui see, et loom peab surema seetõttu, et inimesele liha maitseb."
Foto: Andrik Langfield/Unsplash

Mind ajendas antud mõtisklust kirja panema järjekordne visiit arstile, et lasta enda tervist põhjalikult kontrollida. Seekordne kontroll hõlmas paljusid taimetoitlasi üle Eesti ning oli korraldatud riiklikul tasemel Tervise Arengu Instituudi poolt.

Olgu siinkohal mainitud, et ma tunnen end meie vesiseid ilmastikutingimusi arvestades enamasti väeka ja tegusana. Tervist lasen aegajalt kontrollida n-ö igaks juhuks, et taaskord lihasööja väiteid apelleerida, kelle sõnutsi ainult taimede söömine tervist ei taga. Nõnda siis kepsutasin terviseuuringule, olles juba ette kindel, et ka seekordne uuring tõestab minu tervise suurepärases korras olevat. Vastuvõtul urgitses doktor veidike nõelakesega minu käsivarre kallal, võttis mitmesse pudelikesse verd ning palus topsikutäie põievedelikku. Mainin siinkohal ära ka selle, et isegi toidulisandeid ma peale D-vitamiini ei võta ning taimetoitlane olen olnud juba 11 aastat. Ning kae perra, selguski, et olen terve, tugev ning intelligentsusele kalduv naisterahvas. Tõe huvides olgu öeldud, et madalam oli D-vitamiini tase ning seleen, mille kohta perearst ütles, et kumbki pole taimetoitlusest tingitud ning nende puudus esineb sageli ka lihasööjatel.

Nõnda siis, mõtiskleme koos selle üle, miks me ikkagi loomi sööme, kuidas me maakera teiste elanikega oma elu elades arvestame, kuidas nendega käitume ja miks.

Seotud lood:

Loomad on inimese elus alati olnud olulisel kohal. Nad on olnud aastatuhandeid inimesele riideesemeks, toiduks, valvuriks ning sõbraks. Tänapäev on võrreldes aastatuhandete taguse ajaga sootuks teine. Meie elu on muutunud radikaalselt võrreldes kasvõi möödunud sajandiga. Ühelt poolt on avardunud inimese teadlikkus iseendast ja enda väärtusest maakeral, kuid teisalt on kadunud arusaamine, et ka teised elusolendid peale inimese väärivad austust, elu vabaduses ning puhast elupaika. Minu jaoks on väidet lugeda, et siga ja tulp on oma olemuselt ühesugused, küünilisuse tipp. Jah, ka tulp on n-ö elus olev, kuid seal on võime tunda emotsioone, võime õppida, võime sõbrustada ja isegi kognitiivset võimekust nõudvaid ülesandeid lahendada. Miks õigustavad lihasööjad enda lihasöömist väitega, et taimetoitlane sööb ju kapsast? Looma ja taime närvisüsteemi võrgustik, nende teadvus, nende võime tunda emotsioone, on erinevad.

Tavaliselt ei taha keegi teada midagi sellest, et loom, kes nüüd on taldrikul, on veetnud oma elunatukese kitsastes, piinavates tingimustes, ta on tundnud oma väikeses südames ahastust ja hirmu. Olen korduvalt kuulnud inimest ütlevat: „Tahan rahus oma proteiinitükki süüa, ei taha teada, kust see tuleb. Mulle maitseb.“

Mina ei suuda vaadata neid lõputuid järjest avalikkuse ette jõudvaid videoid, mida üks ennast looduse krooniks pidav olend loomaga teeb, kui jõhkralt nendega käitub. See on lõputult kurb. Minu jaoks on suisa uskumatu, et emalt, mis sest et see ema on loomaliigist, võetakse vägisi ära tema beebi ja see laps süüakse ära. Mitte sellepärast, et see on inimese tervisele vajalik, vaid sellepärast, et vasika ja põrsa ihu on eriti hõrk… Minu jaoks on uskumatu, et linnule surutakse vägisi toitu kurku, et hiljem selle linnu maksa maitset nautida. Ning sama uskumatu on seegi, et tänapäeval mädanevad elusolendid puurides, olgu ta beebi või täiskasvanu, sest inimene soovib tema nahka selga panna. Mitte sellepärast, et on külm, vaid sellepärast, et meeldib. Tekib küsimus, kes üldse on inimene? Kas keegi, kes naudib nõrgemale liiga tegemist? Kas kasu saamise nimel ka miski lubamatu on? Või ongi kõik lubatud?

Vahel vabandavad inimesed oma käitumist võrreldes seda loomade vaheliste suhetega. Justkui vabandaks see, et hunt lammast sööb, inimese käitumist. Mina väidan, et inimesel on võime ennast kontrollida, suunata oma tunge ning mitte olla enda instinktide ja saamahimu ori. Veelgi enam, need inimesed, kes vabandavad enda käitumist loomade omaga, räägivad teises olukorras iseendale vastu — inimene on loomadest parem, on intelligentsem. Minul tekib siinkohal tahtmine öelda — otsustage siis ära, kas inimene on ihadele ja instinktidele alluv nagu hunt või siiski oma käitumist teadvustav ja reguleeriv olend. Mõlemat korraga väita on silmakirjalik!

Võin veel aru saada jahisaagina püütud loomade söömisest. See loomake on saanud oma elus kepsutada aasal, nuusutada lillekest, hingata värsket õhku. See, mida inimene oma maitsmismeele kõditamiseks loomadega tsehhides teeb, on lubamatu. Selline loomalt vabaduse võtmine, sundtoitmine ja peksmine on piinamine! Miks ei taha inimene mõista, et ka loom tunneb hirmu, kurbust? Või mõistab inimene seda, aga ei hooli? Kui selline loomapiinamine leiaks aset tänaval, kas siis oleks näiteks politseil õigus sekkuda? Või soov? Miks võib hiilgelkombinaatides loomi piinata?

Veel üks mõte — inimene ei pea enam liha sööma, ta teeb seda sellepärast, et talle maitseb. Minu hinnangul on midagi egoistlikumat raske välja mõelda, kui see, et loom peab surema mitte sellepärast, et inimese keha tervisest lähtuvalt seda vaja on, vaid seetõttu, et inimesele maitseb. Ma julgen nõnda väita, sest nagu eespool kirjas, tegin sel aastal järjekordse vereproovi, mis kinnitas niigi selget teadmist, et minu tervisega pole midagi halba juhtunud, vaatamata sellele, et ma juba aastaid kellegi liha ei söö ega piima ei joo. Ning mitte ainult mina, vaid kõik taimetoitlased, keda ma tunnen ja kellelt olen saanud seda küsida, väidavad, et on terved. Muidugi peab taimetoitlane olema tark ning mõistma, et vaid idu süües tervist ei hoia.

Minu jaoks on veider, et koolitustel pean mina eraldi n-ö eritoitu tellima. Miks ei võiks olla vastupidi? See, kes tahab lihaga sööki, ütleb toitlustajatele oma soovi. Maitsvat ja toitvat taimetoitu söövad minu kogemuse kohaselt kõik, aga taimetoitlane lihapirukat suhu ei pane.

Ka lasteaedades ja koolis võiks taimetoit olla palju suuremal määral esindatud. Miks küll peab igal toidukorral liha pakkuma? Kas mitte juba praegused tervist puudutavad uurimused ei väida, et kolm korda päevas (lasteaias) liha süüa, on tervisele kahjulik?

Lõpetuseks märgin, et ma mõistan, kui inimloomus kipub vanast kinni hoidma ning looma ihu söömine on justkui alati kombeks olnud. Nii on justkui alati tehtud. Aga mina väidan, et kunagi tapsid inimesed üksteist ning ohverdasid jumalatele, süües ise südame, kuni keegi leidis, et nii siiski ei sobi. Seejärel leidis inimkond, et naised on nõiad ja aastasadu põletati neid tuleriitadel, piinati ning visati jõkke. Siis tekkis kellelgi mõte, et vaatamata sellele, et nõnda on justkui alati tehtud, ei ole see inimesele sobilik käitumine. Veidi hiljem leidsid mõned inimesed, et teise nahavärviga mehed ja naised on madalamad olevused, kes ei oska õieti mõeldagi. Ning aastasadu võeti neilt nende lapsed, lahutati pered ja muudeti orjadeks. Kuni ühel hetkel keegi julges öelda, et vaatamata sellele, et nõnda on aastasadu kombeks olnud, ei ole inimlik sellisel viisil käituda. Ja olukord muutus.

Nõnda loodan minagi praegu, olles kuulnud, et juletakse rääkida loomade õigustest ja sellest, et loomadel on emotsioonid ning võime mõelda, et ühel päeval taipab inimloom, et loomade piinamine tehastes ükskõik, mis eesmärgil on väga kohutav ega ole tänapäeva maailmas enam sobilik, et loomad ja linnud on meie väiksemad õed ja vennad, kes väärivad vabadust, armastust, lugupidamist ning võrdset kohtlemist kirjapandud inimõigustega!