E nagu elu ehk mida me siis sööme?
Millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima peaks?
Mahekauba kasuks otsustades saab muidugi kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid.
Kui aga valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamuses neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga.
E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat).
Lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt suhkruasendaja aspartaam E 951).
Toidu lisaainete põhigrupid on järgmised:
* toiduvärvid (E 100–E 199)
* säilitusained (E 200–E 299)
* antioksüdandid (E 300–E 399)
* emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400–E 499)
* mitmesugused muud lisaained (E 500–E 1500): happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.
Miks lisaaineid kasutatakse?
Eesmärk võib olla pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid, kui suurtes kogustes neid tohib toodetes kasutada ning millised lisaained on lubatud, kuid paraku on see riigiti erinev — mis ühes riigis lubatud, see teises riigis keelatud. Mis omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks sobilikuks ei peeta.
Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud nö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui ca 70 kg kaaluv inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist toitu 15 kg kaaluvale lapsele on tagajärjed teistsugused. Alati ei pruugi kõik koheselt silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku.
On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest. Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja säilitusainetega toite ja jooke. Selgus, et lastes kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu polnud ebaeetiliste “katsetega” ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem ega vähem keemiat, kui esineb tavalistes poes müüdavates igapäevasöökides.
Kas ilma E-aineteta siiski ei saaks?
Kui hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt võib ära ehmuda küll — raske on poes leida toodet, millesse poleks lisatud E-aineid.
Kui aga vorst poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt hallikas või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda või kas pruunikskuivanud aprikoosid näeksid välja isuäratavad… Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse “müügikõlblikumaks” muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega.
Säilitusaineid kaustatakse peamiselt toidu riknemise vältimiseks. Toiduainetes arenevad bakterid, pärm- või hallitusseened võivad põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Säilitusaineid kasutatakse tihti tootja huvides, et toodet võimalikult kaua müüa saaks. Nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie igapäevastesse toodetesse: sinkidesse, saiadesse, juustudesse, jogurtitesse, mahladesse jne.
Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud “ei sisalda säilitusaineid”, see aga ei välista, et tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid, näiteks värvaineid või kunstlikke magusaineid, ka nende seas on tervisele kahjulikke aineid (säilitusainete grupp on vaid tähistatuna E 200-E 299).
Samuti ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata võrdusmärki sõnade “eestimaine” ning “lisaainetevaba” vahele, mitte üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.
Loe lähemalt reedel, miks on kollane juust tõeliselt kollane, mis haigust võib põhjustada jäätises ja kommides kasutatav tartrasin E 102 ja kuidas saadakse lihale “õige” maitse!
Allikas: tervitus.ee
