Evelin, ma söön seda, mida kätte saan!

 (194)
Jaga kogemusi!
Evelin, ma söön seda, mida kätte saan!
Foto: Ilmar Saabas

Esileedi tegi avalduse. See sisaldas karme sõnu kõigi valestisööjate aadressil ja limonaadi võrreldi alkoholiga. Mures naine rääkis isegi lähenevast epideemiast, mida saavat veel ära hoida. Sest kui elu siin koduriigis paremaks läheb, ei jää ka lodev rasvakord kehale tulemata. Aga minul on ka mure ja oma arvamus!

Ma tahaks valjul häälel kurjustada!
Eriti täna, mil mul on rahakotis 12 krooni. Pangakontol on järgmise nädala palgapäevani veel umbes 150 krooni nn erakorralisteks ostudeks — juhuks kui peaks apteeki või sukapoodi minema.
Kuid kodus on mul spagette, pakisuppe, sügavkülmikus pelmeene, marju-õun ja purkides seeni. Ning paar puljongikuubikut on ka. Tatar sai just otsa, aga mannat veel pisut on — saab mannavahtu teha.
Seenepurkidega tegin äri s.t. mina andsin naabrinaisele seeni ja tema mulle vastu kabatšoki ja paprikaid. Nüüd olen kaks päeva aedviljaraguud söönud. Toitu jätkub ka tänaseks, kolmandaks päevaks… Pärast seda teen pelmeenidega pakisuppi ja ilmselt mõne pudru.

Mis esileedi juttu puudutab, siis mul on sageli nende sõnavõttude puhul tunne, et ta riidleb minuga. Kuid tegelikult peaks riielda saama hoopis tootja. Võib-olla teebki esileedi oma pöördumisi just neile, kuid nood ei saa vist aru.

Igaljuhul kõlab minu arvamus nii: söön, mida mul on võimalik valida. Kuid oleks tagumine aeg hakata valima ja palju hoolsamini seda, mida mina tarbijana kätte saan. Ehk siis — kui poes on ebatervislikud valmistoidud, siis miks nad meil seal ikka veel on ja miks ei tehta juba tervislikke valmisroogi?

Aeg oleks üle vaadata ka näiteks leiva soolasisaldused ja purgi- ning pakisuppide konsistents. Sest see on toit, mida raha lugedes kõige kergem valida on.

Muide, ma ei saa üldse aru, miks peab igale poole nii palju soola panema? No minge kööki oma toiduvarude juurde ja arvutage kasvõi seda, kui soolane amps saab kokku teie võileivast. Tervislik oleks selliseid leibu süüa ehk vaid ilma võita ja paljalt kurgikattega.

* * *

Mis koolilaste voltidesse puutub, siis nende päevad ja õppekoormus on nii suured, et liikumine ei tule paljudel kõne alla — nad lihtsalt ei jaksa. Kooli toit aga… olen kuulnud, et lastele antakse kamaluga süsivesikuid, sest näiteks võiga üleujutatud ja suitsupekiga pikitud kartulipüreed on odav valmistada. Ja rasvasemat suppi kulub vähem.

Muide, koolilaste menüüs üks nn kohustuslikke roogi on esileedi poolt kunagi ajakirjanduses täiesti mõeldamatuks koosluseks nimetatud hakklihakaste kartuliga, mille kõrvale juuakse veel ka piima.

Koolilapse taskuraha kulub samuti süsivesikutele, sest puhvetis ja nurgapealses poes on värskeid saiu ja snikersid.
Muidugi võib alati vanemaid süüdistada, et mis te siis ostate lastele rämpstoitu. Kuid vanem ei saa alati ja igavesti kõrvale seista. Pealegi on keelatud vili magus.

* * *

Tean kodusid, kus süüakse kilode kaupa võileibu. Viimasel ajal saiaga tehtult, sest sai maksab kolm kuni viis krooni päts, ajal mil leivahind algab kaheksast kroonist.

Ühes peres süüakse lisaks leibadele regulaarselt ka putrusid, makaroni-vorstirooga, pelmeenidega täiustatud pakisuppe ja vahel isegi korralikku liha. Kuid see kõik on seotud võimaluste ja pakkumistega.

Sõnaga: me sööme seda, mida rahakott ja leidlikkus lubavad ning mida kätte saame ja punkt!