GMO — miks peaksime seda pelgama?
Sageli arvatakse, et GMO-de keelamine mahepõllumajanduses põhineb emotsionaalsel seisukohal „tehislik = halb”. Tegelikkuses on see küsimus märksa mitmetahulisem. Kuna GMOde puhul leidub palju potentsiaalsete riskide allikaid, on nende edasist otsest ja kaudset mõju nii loodusele kui ka inimesele raske ennustada teadlastelgi.
Geenmuundatud (GM) taimede ohutuse küsimuses ei ole üheseid vastuseid. Uuringuid on vähe, valdavalt teevad neid GM kultuure tootvad firmad ise ja seega on küsitav ka uuringute erapooletus.
Levinuimaks argumendiks GMO-de vastu on terviseriskid, nt uute allergeenide teke, antibiootikum-resistentsus, umbrohumürkide kasutamise suurenemisega seotud mõjud tervisele. Kuid need riskid moodustavad vaid murdosa suuremast probleemide kogumist.
Maailmas kasvatatakse peamiselt kolme tüüpi geenmuundatud (GM) taimi: herbitsiiditolerantseid taimi, mis taluvad teatud umbrohumürke(u 65%), taimi, mis sünteesivad oma kudedes toksiini ja on seega mürgised teatud putukatele, kes nendest toituvad (u 15%) ja taimi, mis sisaldavad mõlemat tunnust (u 20%).
GM taimi on maailmas kasvatatud üle 20 aasta. See aeg on näidanud, et GMO-d on muutnud põllumajanduse riskantsemaks, vähem õiglaseks ega ole aidanud vähendada põllumajandusest tingitud keskkonnakahjusid, pigem vastupidi. GMO-de kasvatamine on toonud kaasa suurema pestitsiide kasutuse ja industrialiseerimise, sordivaliku vähenemise ning põllumeestele muret nii põldude kui toodangu saastumise ja patendiõigusega.
Geneetiliselt muundatud taimi toodavad firmad, mis alustasid tegevust kemikaalitootjatena (Monsanto, Syngenta, Dow jt). Et müüa koos seemnega ka põllumajanduskemikaale, on olnud mõistlik muundada taimed kemikaale taluvateks ning müüa neid paketina. Et geneetiliselt muundatud taimede väljatöötamine on siiski väga kallis ettevõtmine, on olnud mõistlik kaitsta neid patentidega: geenid, mis on neisse sisestatud, annavad õiguse „omada” kogu taime, õigemini — kõiki taimi, mis seda geeni sisaldavad. GM-kultuuride arendamine on koondanud seemneturu suuresti põllumajanduskemikaale tootvate firmade kontrolli alla. See on aheldanud põllumehed lakkamatusse kallite seemnete ja umbrohumürkide ostmise ringi ja vähendanud valikut seemneturul. Sortide kadumine vähendab põllumajanduslikku mitmekesisust ja võib tulevikus kurjalt kätte maksta.
Enamikus GMO-sid kasvatavates riikides suurenevad intensiivpõllumajandusega kaasnevad nähtused: keskkonnareostus ning sõltuvus kunstlikest sisenditest ja taastumatutest ressurssidest. Ajakirja Environmental Sciences Europe andmetel on GMO-de kasvatamine suurendanud umbrohumürkide kasutust: 2011. a kasutati GM kultuuridel 20% rohkem herbitsiide kui tavakultuuridel. Herbitsiiditolerantsete GM kultuuride levik on kaasa toonud herbitsiidiresistentsete umbrohtude tekke: näiteks USAs on neid vähemalt 20 liiki ja mitmed levivad kiiresti, suurendades nii herbitsiidikasutust kui ka põllumeeste kulutusi. Hiljuti ajakirjas Food Chemistry avaldatud uuringus leiti, et geneetiliselt muundamata tavasoja pestitsiidijääke ei sisaldanud, samas GM-soja pestitsiidijääkide sisaldus oli kõrge. Umbrohumürkide rohke kasutamisega suureneb oht, et nende jäägid satuvad meie toidulauale ohustades meie tervist.
GMO-de turuletoomise üks argumente on vaba valiku võimaldamine põllumeestele ja tarbijatele. Kuna avatud ökosüsteemis on GM ja mitte-GM taimede kõrvuti kasvatamine sisuliselt võimatu, käib ühtedele valikuvõimaluse pakkumine aga teiste arvelt. Näiteks leidub USAs regioone, kus GMO-vaba rapsi kasvatamine pole võimalik, sest saastumine on vältimatu. Sarnaseid probleeme on juba Euroopaski, nt mõnel pool Hispaanias on mahetootjad saastumise tõttu olnud sunnitud maisikasvatusest loobuma.
Teine levinud argument on „helgem tulevik”. Siiani on aga GMO-põllumajandust iseloomustanud tendents lubada palju ja teha vähe. Lubatud on näiteks suuremaid saake ja maailma näljahädast päästmist, samas on GM taimede saagikus enamasti väiksem kui tavataimedel. GMO-de arendamise asemel saaks rahastada põllumajanduse muutmist jätkusuutlikumaks.
Kauplustes müüdavad GMO-sisaldusega tooted peavad olema küll vastavalt märgistatud, kuid tihtipeale on see märgistus nii väikeses kirjas, et ilma luubita lugeda ei näe. Nende loomade toodangut, kellele söödetakse GMO-sööta, aga märgistama ei pea. Meil Eestiski on linnu- ja seakasvatuses, kui mahetootmine välja arvata, GM soja tavapärane sööt. Ka piimalehmade sööt sisaldab tihti GMOsid. Kõigis mahepõllumajandustoodetes ja maheloomade söödas on GMO-de kasutamine seadusega keelatud.
Tarbijana saame silmas pidada, kuidas meie ostetav kaup mõjutab maailma meie ümber. Teeme siis tulevaste põlvkondade suhtes jätkusuutliku valiku.
Mahepõllumajanduse kohta loe www.maheklubi.ee
