"Kaasaegsete loodustoodete kasutamine vajab teadmisi ja nõustamist, et oleks võimalik saavutada maksimaalselt häid tulemusi," ütleb ökoapteegi Eliksiiri juht Kaspar Pae. "Looduslikke tooteid leidub ka tavakaupluste riiulitel, kuid sealt juhuslikult valitu ei pruugi anda soovitud tulemust, sest iga toote kohta peab teadma mõju ja kooslust muude ainetega."

D-vitamiin

Toitumisspetsialist Jane Maastiku sõnul kannatab suur osa Eesti elanikkonnast D-vitamiini kroonilise vaeguse käes. "Kuna D-vitamiini toiduga piisavalt saada on päris raske ning enamus D-vitamiini tekib nahas päikesevalguse toimel, siis on selle puudus meie päikesevalguse kogust arvestades täiesti tavaline ja tekibki olukord, kus D-vitamiini varusid organismis ei piisa selleks, et antud vitamiin saaks kehas kõiki oma funktsioone täita," selgitab ta. See toob kaasa aga paljud erinevad terviseprobleemid, mistõttu on D-vitamiini tarbimine igati õigustatud.

D-vitamiin on eluks vajalik, kuna aitab hoida immuunsüsteemi talitlust normaalsena. Samuti on abiks fosfori ja kaltsiumi imendumisel ning normaliseerib lihaste ja luude talitlust, toetab südametegevust ja vähendab diabeediriski.

Toidulisandina: Eelistada looduslikest allikatest pärit D3-vitamiini preparaate, vältida D2-vormis toidulisandit (D2-vitamiin takistab D3-sünteesi ja suurendab põletikuliste haiguste teket).

Oomega-3-rasvhapped

Oomega-3-rasvhape on levinud toidulisand, kuna eestlane ei söö 4–5 korda nädalas kala.

"Asendamatuid oomega-3-rasvhappeid organism ise ei tooda ja neid on võimalik saada ainult toiduga. Samas omavad need rasvhapped tervise seisukohast väga suurt tähtsust. Selleks, et saada piisavas koguses oomega-3-rasvhappeid, peaks tarbima kala vähemalt 4–5 korda nädalas. Kahjuks pole kala eestlaste toidulaual nii igapäevane toit ja seega on oomega-3-rasvhapete defitsiit kerge tulema. Taimseid allikaid, näiteks lina- või kanepiõli näol, ei tarbita samuti regulaarselt ja piisavas koguses," selgitab Maastik.

Oomega-3-rasvhapped aitavad reguleerida rasvade ainevahetust, on allergiavastase toimega, vähendavad trombide tekkimise ohtu, hoiavad vererõhu normis, on kasulikud südame-veresoonkonna tervisele ja aitavad hoida verd vedelamana.

"Inimesele väga tähtsad Oomega-3-rasvhapped võiksime ideaalis saada tervislikku kala süües, kuid kuna meil kaubanduses pakutav kala on pärit erinevatest kalakasvatustest, mida on üldjuhul kasvatatud nn jõudsööda peal, siis on ka nende pidev tarbimine problemaatiline," ütleb Pae.

Merede ja seetõttu ka kalade saastatuse tase on viimastel aastatel oluliselt tõusnud, seega peaksime olema mereande valides tähelepanelikud. Toksilised saasteained kalas võivad üle kaaluda kalast saadavate kasulike Oomega-3-rasvhapete toimed. Toiduks kasutatavates loodusest püütud kalades leiduvad elavhõbedajäägid ja toksilised kemikaalid, nagu PCB-d ja dioksiinid.

Ka kalakasvatustööstuses on tõsised probleemid, kuna kontsentreeritud loomasöödad on saastunud toksiliste ainetega, nagu väetised ja pestitsiidid. Kaladele antakse lisaks antibiootikume ja hormoone. Kalasööda koostisse kuuluvad enamasti GMO-mais, teraviljad ja soja, mis loomupäraselt ei ole kalade põhitoiduks.

"Selline “jõusööt” soodustab kaladel minimaalse ajaperioodi jooksul maksimaalset kasvu, kuid ei pruugi olla kõige sobivam valik inimeste tervisele," juhib Pae lugejate tähelepanu.
Toidulisandina: kalaõlipreparaadid ning soovitatav tarbida neid, mis sisaldavad EPA-t (eikosapentaanhape) ja DHA-d (dohosaheksanoehape). Eelistada tasub võimalikult väheste lisaainete ja töötluseta preparaate. Samuti võtta taimsest päritolust ALA-t (alfa-linoleenhape), mida leidub näiteks kreeka pähklites või kanepiseemnetes ning nendest tehtud tehtud õlis.

Magneesium

"Ka magneesium on tähtis mineraal, mille puudust esineb meil sageli. Eriti sellel osal elanikkonnast, kes tarbivad peamiselt rafineeritud toitu. Väga paljud reaktsioonid ja protsessid kehas sõltuvad magneesiumist ja seetõttu ei maksa magneesiumi tähtsust alahinnata. Tuntumad magneesiumipuuduse tunnused on lihaskrambid ja spasmid veresoontes, kuid pole ka välistatud, et magneesiumipuudus viib depressiooni, kroonilise väsimuse või unetuseni," kommenteerib Maastik.
Magneesiumil on inimese organismis kanda oluline roll, tagades süsivesikute, rasvade ja aminohapete normaalse ainevahetuse. Samuti reguleerib magneesium südamelihaste tööd ja vereringet ning on vajalik närvide ja lihaste normaalseks funktsioneerimiseks. Magneesium reguleerib kaltsiumi, vase, tsingi, kaaliumi, D-vitamiini ja teiste oluliste mineraalide sisaldust organismis.

Toidulisandina: eelista võimalikult lisaainetevaba preparaati magneesiumtsitraadi ja -glütsinaadi kujul. Müügil oleval toidulisandid sisaldavad üldjuhul 200-500 milligrammi magneesiumit ühe kapsli kohta. Euroopa Liidus leitud pikemaajalisel tarbimisel ohutu ülempiir on 375 mg päevas. Samas magneesiumile antud piirid iseloomustavad mineraalainete koguseid, mida võib tarbida pidevalt pikema aja jooksul ilma, et see kujutaks ohtu inimese tervisele.

Mis on vahet looduslikul ja sünteetilisel vitamiinil?

Toidulisandite valikul tuleb selgeks teha, millise päritoluga on selles leiduvad vitamiinid. Ka ei tohiks sõna vitamiin tarvitada ainult üheselt tema klassikalises tähenduses.

Looduslik vitamiin on olemuselt protsess, sünteetiliselt toodetud vitamiin vaid surnud eraldatud molekul, mille imendumise ja kasutamisega võib jääda organism hätta. Looduslike vitamiinide puhul on allikad loomsed, taimsed või mineraalsed. Vitamiinid vajavad imendumiseks teatavaid ained, millega nad looduses koos eksisteerivad. Kui organism ei saa neid toitaineid toidulisandiga, hakatakse vajalikke toitaineid võtma organismivarudest. See ei pruugi kohe suuri tagajärgi tuua, kuid seda tasub silmas pidada, sest toitainetepuudus võib viia tervise tasakaalust välja ja immuunsüsteemi alla. Looduslik C-vitamiini kompleks sisaldab bioflavonoide, koliini ja K-vitamiini ning vaseensüümi, mis moodustab tervikliku organismile sobiva kompleksi. Seetõttu on soovitatav kasutada looduslikke puhtaid vitamiine koos neid toetavate toimeainetega. Selliseid komplekse sisaldavad üldjuhul ainult looduslikud ja ürtidel ja toiduainetel põhinevad tervisetooted.

Ebausuga peaks suhtuma toidulisanditesse, mille pakendil pole koostisosadesse märgitud viidet toimeaine olemuse või päritolu kohta, vaid näiteks lihtsalt K-vitamiin või C-vitamiin. Samuti tasub uurida ingliskeelset märgistust, kus sünteetiliste vitamiinide nimetused võivad anda vihjeid nende päritolule ja vormile. Neid reedavad eesliide dl- (nt dl-alpha) ja lõpud -ate või -ide (nitrate, cloride).

Silma tuleb peal hoida ka lisaainetel, eriti sünteetilistel sälitus- ja magusainetel. Tihti püütakse just lastele mõeldud vitamiine muuta neile atraktiivsemaks kahjulike magustajate ning värv- ja maitseainetega. Ära anna lapsele (ega söö ka ise) vitamiine, mille koostisosadesse on märgitud aspartaam, sorbitool, hüdrogeenitud taimsed õlid, alumiinium või kunstlikud värvained.