Olin sõna otseses mõttes šokeeritud. Seal näidati, kuidas loomi koheldi ja peksti, kitsatsesse tingimustesse topiti, ebanormaalseks nuumati. Ma ei tahaks detailidesse laskuda, aga see oli lihtsalt jälk! 16aastase naiivse teismelisena polnud ma veel kunagi mõelnud, kuidas siis liha õigupoolest meieni jõuab. Tahaksin loota, et Eestis päris nii hull pole kui USA-s, aga kes seda teab… Ei tahagi teada, liha ma enam niikuinii ei söö.

Mäletan, et samal õhtul tegi ema kotlette ja mina sõin vaid kartulit. Edaspidi kui ta tegi lihaga kastme või salati, kus oli liha sees, jäigi mul söömata ja tegin endale selle asemel putru või juustuvõileiba. Pika aja peale ema harjus, et ma liha ei söö ning muretses mulle kergeid alternatiive. Kui ta sai aru, et ma võtan seda ikka täie tõsidusega, tuli ta mulle vastu ja me tegime kaks korda nädalas “lihavaba päeva”, kus toit oli valmistatud ilma lihata.

Oli hetki, kus mul tuli tõesti liha isu ja ma tahtsin mõelda, et äkki seda kana ei kiusatud, äkki see lehm ei saanud haiget… Aga see on vaid enesepettus ja ma olen suutnud endale kindlaks jääda. On ju nii palju häid maitseid, mis ei vaja enda kõrvale liha! Õnneks mind ei sega, kui liha sööb keegi teine, nii et oma kallima vorstipakke ma minema ei viska ja lihapraadimise lõhna peale kodust minema ei jaluta. Aga mõnikord ma imestan, kuida 10 minutit võivad muuta kogu su ülejäänud elu ja suhtumise...

Kallis tametoitlane, mis ajendas sind lihast loobuma?