Sööki küll osatakse maitsvaks muuta suure koguse soola ja maitsetugevtajatega. Isegi nii maitsvaks, et oleme valmis sööma ka sellist, mida igal muul juhul suhu ei paneks. Söök on muudetud söödavaks nii et ta näeb välja nagu toit, lõhnab nagu toit, maitseb justkui nagu toit, kuid siiski on tegemist toidulaadse tootega — söögiga, mitte päris toitaineterikka toitva toiduga.
“Minu abikaasa küsis hiljuti, kas ma ise usun, et peaksime pidevalt toidulisandeid tarbima. Tahtsin talle kiiresti vastata „jah“, aga tema küsimus pani mind sügavamalt mõtlema selle peale, miks sellesse usun,“ ütleb Kaspar Pae. „Ühelt poolt ei ole toidulisandite tarbimine tõesti võibolla kõige looduslikum või loomulikum võimalus, kuid küsimus seisneb selles, millise kvaliteediga me soovime oma elu elada“.
Noorena töötab meie keha laitmatult. Vanemaks saades sõltub meie enesetunne ja energiatase sellest, kuidas me oma keha ja vaimu eest hoolt kanname. Tänapäeva maailma tehnoloogia ja teaduse areng on viinud meid nii kaugele, et keskmine vanus on tõusnud enneolematult kõrgeks. Reaalsus aga on see, viimased 20 aastat ei ela me tervena. Oleme küll elus, kuid ravimitest sõltuvad, vähese liikumisega ja erinevatest nii füüsilise- kui vaimse tervisehädadest vaevatud. Küsimus ei ole maksimaalselt pikas elueas vaid elu kvaliteedis. kvaliteetselt elatud aastates.
Vitamiinid aitavad
Poeriiulitel on valik nii suur, et võib silme eest kirjuks. „Kui küsida, kui palju maksab päris toiduga toidukorv tänapäeval, on see kahjuks niivõrd kallis, et enamus ei suudaks seda endale lubada ja jääks nälga,“ ütleb Kaspar ja selgitab, et olukorrast on „päästnud“ meid geniaalne tehnoloogia, kus on välja mõeldud toidu-laadsed-tooted. „Nad näevad isuäratavad välja, neisse on lisatud maitsetugevdajad ja muid lisaaineid, mis tekitavad suuremat isu, et neid rohkem ostetaks. Need teevad toote alghinna võimalikult odavaks ja eluea võimalikult pikaks.“
Kõik need maitsetugevdajad ja suhkruasendajad ning toidulaadsed tooted võivad küll olla teaduspõhiselt tõendatult ‘tervislikud’ või siis tervist mitte kahjustavad, kuid ometi on meie ühiskond haigem, kui kunagi varem. Akuutseid probleeme suudetakse fantastiliselt ravida, kuid järjest rohkem hakkavad valdama erinevad kroonilised hädad. Hädad, millele ei ole ravi. Ja mille puhul üldiselt ei teata, ega ’osata arvata’, miks või millest need tekivad. Üks põhilisi krooniliste haiguste kategooriaid on immuunsüsteemi häired. Ehk siis allergiad, autoimmuunhaigused ja muud sellised kroonilised hädad, kus meie immuunsüsteem ei oska enam korrektselt talitada hakkab teatud viisil reageerima. Olgu see nohu ja aevastamine, kui kassiga kokku puututakse või pidevad nahaprobleemid või ka keha enda kudede vastu võitlemine. Miskit on meie keha tõsiselt häireseisundisse viinud ja hoiab teda seal, nii et meie põhiline haiguste vastu võitlemismehhanism satub lõpuks eksitusse ja võtab sisse meie jaoks mitte soovitavad protsessid. „Aga mis te arvate, mis asjad need on, mis me viimaste aastakümnete jooksul järjest enam endasse sisse sööme või saame, mida varem ei ole olnud? Ikka needsamad maitsetugevdajad, suhkruasendajad, aga ka taimekaitsemürkide jääkidest tulvil puu- ja köögiviljad,“ selgitab Kaspar Pae. „Kas teate, et isegi siis, kui põllul kasvatatud sort ei ole geneetiliselt muundatud ’roundup-ready’, pritsitakse suure tõenäosusega vili (ka Eestis) üle just nimelt glüfosaadiga, sest on leitud, et see aitab viljal kiiremini kuivada ja vähendab hallituse riski“.