Mesi on jumalate toit! Siin on põhjused, miks peaksid seda ALATI suhkrule eelistama

 (4)
Mesi on jumalate toit! Siin on põhjused, miks peaksid seda ALATI suhkrule eelistama
Foto: Lindsay Moe/Unsplash

Mesi. Kuldne, soe, elus, kodune, pehme ja päris. Nagu lapsepõlv maal vanaema juures, nagu suvemaius saia ja piimaga. Need märksõnad tulevad pähe, kui mõte läheb meele.

Paljudel rahvastel kõneleb keel mee seotusest millegi meeldivaga: inglased ütlevad honey nii mee kui kullakese kohta, eestlased räägivad mesijutte ja armastavad sõnu, mis on kui mesi kuulaja kõrvadele … Ei ole kuulda ühestki nurgakesest siin ilmas, kus mesi poleks inimese meelest väärtuslik toiduaine. Mesi tee ja kohvi sees annab külluslikuma maitse kui suhkur. Mesi tuleb meelde ka siis, kui sügis on kohale jõudnud, kui kurk on kähe, jõudu vähe ja hing igatseb midagi turvalist, ehtsat ja tervendavat. Mesi on märk looduse targast toimimisest.

Millest see kuldne küllus siis koosneb?

Mesilased valmistavad mee õitest korjatud nektarist, lisades sellele fermente ehk ensüüme ja õietolmu. Inimesele on kõige olulisemad ensüümid, mille hulga poolest on mesi teiste toiduainete seas esikohal. Nende ülesanne on lõhustada keerulisi molekule lihtsamaks. Nii kiirendavad ensüümid kas otseselt või kaudselt toitainete keemilist muundamist inimese organismis. Ensüümidest leidub mees invertaasi (see on tähtsaim ensüüm, mis lagundab sahharoosi fruktoosiks ja glükoosiks), diastaasi (see lõhustab tärklise ja dekstriini suhkruteks), lipaasi, mis lagundab rasva, ning katalaasi, mis teeb vesinik­ülihapendi veeks ja hapnikuks. Tänu ensüümidele on mesi inimesele väga kergesti omastatav.

Peale selle on mees 17–20% vett, valke, orgaanilisi happeid, näiteks aminohapped, õun- ja sidrunhape, ja üle kahesaja nimetuse ­mineraalaineid ja mikroelemente. Viimased annavadki meele tema väe ja tervendava ­­­võimu. Neid ei ole küll suurtes kogustes, kuid see-eest on valik külluslik! Mee ­mineraalainete sisaldus (kaalium, kaltsium, raud, magneesium jt) sarnaneb inimese vere mineraalainete sisaldusele. Mees leidub ka vitamiine, need ­jõuavad meesse õietolmust, kuigi, tõsi, nende hulga poolest mesi ei hiilga. Mee pH on 3,3–5.

Ülekaaluka enamuse, üle 80%, mee koostisest moodustavad suhkrud. Kui suhkruid on nii palju, kuidas saab siis mesi olla inimesele kasulik? Mille poolest on ta siis parem kui suhkur?

Mesi vs suhkur

Valge suhkur ehk sahharoos koosneb lihtsuhkrutest glükoosist ja fruktoosist. Neid on sahharoosis võrdsetes kogustes. Glükoos imendub väga kiiresti verre, sellest tulebki suhkru omadus tõsta söömise järel hüppeliselt veresuhkru taset.

Ka mesi koosneb peamiselt glükoosist ja fruktoosist, peale nende leidub mees ka liitsuhkruid nagu sahharoos ja maltoos. Kui suhkrus on glükoosi ja fruktoosi suhe 1:1, siis mees on glükoosi vähem kui fruktoosi. Fruktoos ehk puuviljasuhkur on magusam kui glükoos, sellest tulebki, et mesi on magusam kui suhkur ja täidab magusaisu üsna ruttu. Võib üllatada, et kõige fruktoosi­rikkam toit looduses ongi mesi, mitte puuviljad. Kui 100 g mees on keskmiselt 41 g fruktoosi, siis kõige fruktoosirikkamates kodumaistes puuviljades — pirnides, õuntes, mustsõstardes — on 100 g kohta vaid umbes 7 g fruktoosi! Fruktoosi pluss on, et see imendub aeglaselt ja nii mõjub meesöömisest saadav suhkrukogus kehale pehmemalt, veresuhkru tase ei hüppa nii kiirelt kõrgele ning energiat jagub pikemalt.

Olulise eelise suhkru ees annab meele see, et kui valgest suhkrust on tööt­lemise käigus eemaldatud kõik vitamiinid, mineraalid, kiudained jt orga­nismile vajalikud ained, siis naturaalses mees on need olemas, lisaks veel ensüümid.

Sellest hoolimata tuleb piirata ka mee tarbimist. Kui levinud toitumis­soovituste järgi on hea süüa kuni 8 tl kas mett või suhkrut päevas, siis ­mesilased soovitavad: vali mesi. See on mitmes mõttes parem!

Mee kasulikud omadused

Inimesed on väga ammustest aegadest kasutanud mett kui looduslikku ­magustajat ning maitsvat ja energiat andvat toiduainet. Mesi on ainus toit, mida valmistavad putukad, sellises koguses, et seda jääb oma pere tarvetelt üle, ning sellise maitsega, mis meeldib ka inimestele. Mesi säilib aastakümneid, isegi kauem, kui teda õigesti hoida, ilma et temaga olulisi muutusi toimuks. Põhjamaades valmivat mett peetakse eriti heaks, sest siin peavad mesilased mett rohkem “küpsetama”, et see pika talve vastu peaks.

Peale mineraalainete, mikroelementide ja ensüümide on suure tähtsusega ka mee pre- ja probiootilised omadused; need on seotud inimese mikroflooraga, mõjutavad seedetegevust ja seega kogu organismi. Mesi ei ravi otseselt haigusi, kuid tugevdab inimese immuunsüsteemi ja aitab leevendada põletikke. Viimasel ajal on teadlaste tähelepanu all ka mee antioksüdantsed omadused.

Osal inimestel tekitab mee söömine allergilisi nähte, mis tavaliselt on seotud mees oleva õietolmuga. Eriti ettevaatlik peab olema väikeste lastega. Alla üheaastastele lastele ei ole soovitatav mett anda, see on seotud nii allergia­ohuga kui ka asjaoluga, et mees võib esineda bakteri Clostridium botulinum endospoore. Kuigi üldiselt ei saa mees mikroorganismid elada ega paljuneda tänu mee suurele suhkru- ja väiksele veesisaldusele ning antibakteriaalsetele ühenditele, siis botulismieosed on nende väheste mikroorganismide seas, mis säilivad ka magusas keskkonnas. Need on laialt levinud ka mujal. Suurematele lastele ja täiskasvanutele on need eosed kahjutud, kuid imiku seedesüsteem ei ole veel välja kujunenud ega seedemahlad piisavalt happelised. Beebi soolestik on sobiv keskkond bakteri arenguks ja nii võib kujuneda nn imiku botulism.

Mesi vs suhkur

100 g mees:

  • 1,5 g sahharoosi
  • 41 g fruktoosi
  • 38 g glükoosi
  • 18 g vett
  • 0,3 g valke
  • 0,2 g mineraalaineid
  • 1 g mikroelemente, ensüüme, vitamiine jm

100 g suhkrus:

  • 50 g glükoosi
  • 50 g fruktoosi

Katkend pärineb Krista Kivisalu, Mari-Liis Iloveri ja Tiina Lebase raamatust "Mesi. Tarust taldrikule".