Minu kuu taimetoitlasena: kuidas ma poes kümme minutit kala imetlesin
Oeh, tean, et lubasin endale äärmuslikul juhul kala, kuid ühtlasi lubasin selle jätta absoluutselt viimaseks variandiks, kui ma tunnen, et ma tõesti enam kuidagi teisiti ei saa. Ütlen kohe ära, et ma pole veel kala söönud, kuid see, kui väga ma seda eile teha tahtsin oli meeletu. Ma seisin kaupluses kalaleti ees ja tundsin end nagu väike laps, kelle suhtes on elu nii ebaõiglane. Miks teised tohivad ja mina ei tohi? Üleüldse tundsin end poes jalutades pisut justkui võõralt. Ma tahtsin nädalaks toitu ette osta, aga ma ei suutnud isegi samaks õhtuks midagi välja mõelda. Silme ees jooksis kana koorekastmes, riisiroog kanaga, kala sinepikastmega ning isegi pelmeenid (ma tõepoolest ei armasta pelmeene… ). Ei mingit igatsust looma- või sealiha järele, vaid just kana ja kala, mida niikuinii esimesele kahele alati eelistanud olen.
Aga mida ma siis söön? Mida hakkab sööma inimene, kes keelab endale päevapealt liha ja seda ilma igasuguse ettevalmistuse või taimetoitlaste menüüdega tutvumiseta? Mu korvi jõudsid kartul, porgand, külmutatud brokkoli, täisteraleib, hunnik erinevaid mahlasid… kodus oli riisi ja makarone kuhjaga ning eeldasin, et midagi ma ikka oskan nendega ette võtta. Lõpptulemus oli see, et ma sõin külmutatud pitsat tomati ja mozzarellaga ning lükkasin toiduvalmistamise järgmisse päeva. Ma lihtsalt ei suutnud mõelda, kuidas teha kõiki oma eelmisi lemmiktoite ilma põhikomponentideta. Tõenäoliselt on täna õhtul menüüs pasta brokkoli ja juustukastmega, homme söön kartulid (millega?) ja ülehomme riis (millega!?). Huvi pärast uurisin ka lihavabu variante ja vähemalt selles kaupluses, kus mina olin, oli vaid üks pakk ära unustatud soja-hakklihapallikesi, mis olid esiteks väga kallid ja teisekd ülimalt inetud.
Praegu ongi vist see üks raskemaid kohanemise etappe. Et mis edasi? Loomulikult tunnen end saamatuna ja kohe kindlasti on kõik teised targemad kui mina ütlema, mida oma menüüga nüüd peale hakata, kuid ma luban end edaspidi paremini kurssi viia. Mul on ka juba kaks toredat kokaraamatut, millest loodan abi leida niipea, kui selleks mahti tekib. Ütlen ausalt, selles osas on ju lihata elamine lihtne, et täiskohaga töö ja kooli kõrvalt unustan ma tihti oma aadressigi ära, söömisest rääkimata. Mida ma siis seni söönud olen? Õunu, apelsine, šokolaadi, leiba, suppi ja lõputult juustu.
