Söömishäiretest Eesti elus: miks, kellel ja kuidas?

Äsja Tartu Ülikoolis söömishäirete teemal oma doktoritööd kaitsnud autorid Iris Podar ja Kirsti Akkermann peavad igapäevaselt kognitiivkäitumise terapeudi ametit. Söömishäiretega patsiendid on nende argipäev. Universitas Tartuensis usutles naisi teemal pikemalt.

Mida teaduslikult söömishäireks peetakse?

Iris Podar: Tegelikult on raske konkreetset piiri tõmmata, mis on normaalne toitumiskäitumine ja kust algab söömishäire. Omavahel võistlevad kaks uurimissuunda.

Üks arvab, et peab olema kindel piir terve inimese ja söömishäirega patsiendi vahel. Seda kasutatakse ka kliinilises praktikas, kus patsient saab diagnoosi ja sellele järgneb ravi. Teine uurimissuund ütleb, et selget piiri ei ole. On mingi vahemik skaalal, kus paiknevatel inimestel võib, aga ei pruugi vallanduda söömishäire.

Kui inimese elus ilmneb mingi asjaolude kokkusattumine, võib vallanduda söömishäire. Vastasel juhul aga mitte.

Kirsti Akkermann: Söömishäirete keskmeks on kehakuju ja -kaalu ülemäärane väärtustamine, hirm kaalutõusu ees ja sellest tulenevad äärmuslikud katsed kaalutõusu piirata. Kindlasti on üks häirekriteerium, kui see hakkab takistama inimese igapäevast psühhosotsiaalset funktsioneerimist ja põhjustab talle kannatusi.

Diagnoosi panemisel on see pool väga tähtis. On oluline mainida, et söömishäired põhjustavad tõsiseid terviseprobleeme.

Podar: Söömishäiret peetakse siiski sõltuvushäireks ja nagu ka teiste sõltuvushäirete puhul, häbenevad inimesed seda väga. Nad püüavad teiste eest oma käitumist, kas siis oksendamist või lahtistite tarvitamist või dieetravimite võtmist varjata nii kaua kui võimalik.

Sellepärast pöördutakse arsti juurde hoopis mingi kaasuva diagnoosiga. Minu praktikas on see väga sage, et pöördutakse kas depressiooni või ärevushäirega.

Inimene ei räägigi aastaid terapeudile sellest, et tal on tegelikult ka söömishäire.

Kui palju on söömishäiretega inimesi Eestis ja mujal Euroopas?

Akkermann: Eestis tegelikult ei ole tehtud epidemioloogilisi uuringuid söömishäirete sageduse kohta. See on üllatav, aga nii on. Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuring, mille tulemused kajastuvad ka minu doktoritöös, annab esmakordselt aimu söömishäirete sagedusest.

Selgus, et Eestis on 7,7 %-l naistest söömishäire — kas anoreksia, buliimia, ülesöömishäire või täpsustamata söömishäire, viimase sagedus on kõige suurem. Rohkem on probleeme naiste seas, aga söömishäireid esineb ka meestel. Eesti tendentsid on sarnased nii Euroopa kui ka Ameerikaga. Anoreksia esinemissagedus on alla 1%, buliimia oma 1,5 %. Liigsöömishäire on sagenenud viimastel aastatel kogu maailmas.

Täpsustamata söömishäired on kõige levinumad söömishäired üldse, neid on keskmiselt üle 3%, samas pälvivad need kõige vähem tähelepanu.

Podar: Küllalt raske on ikkagi täpselt öelda, kui palju on söömishäiretega inimesi. Me isegi pidasime plaani teha söömishäirete esinemissageduse kohta kultuuridevahelise võrdleva uurimuse. Eri kultuurides tehtud uurimustes antakse ikkagi vahemik protsentides ja see on eri riikides üsna sarnane. Erinevusi ei õnnestunud leida.

Mind ehmatas, kui palju on Euroopa Liidus praegusel ajal söömishäiretega inimesi — 1,2 miljonit. See on päris suur number ja kui me paneme sinna juurde ka söömishäiretega kaasuvad häired, siis väga suur hulk noori naisi lihtsalt kannatab.

Akkermann: Mõnedel andmetel on isegi kuni 75%-l söömishäiretega inimestel ärevushäire, pooltel depressioon. Väga mõtlemapanevad numbrid. Just ka sellest vaatenurgast, mida see tähendab meie tervishoiusüsteemile, sest söömishäirete ravi on väga kallis.

Missugused isiksuseomadused on seotud söömishäiretega?

Akkermann: Uurimused on näidanud, et söömishäiretega patsientide seas esineb kolme isiksuslikku alatüüpi. Üks tüüp on ülekontrolliv, väga rigiidne, obsessiiv-kompulsiivhäire sümptomitega patsient. Tihtipeale seostatakse seda anoreksiaga, aga see pole ainult nii. Seda esineb ka buliimia ja liigsöömishäirega inimeste puhul. Teine rühm on multiimpulsiivsed patsiendid, kel on väga suuri raskusi oma emotsioonide reguleerimise ja impulsside kontrollimisega. Nad reguleerivad emotsioone ülesöömisega.

Üks võimalikke seletusi on, et söömine vabastab ajus endogeenseid opioide ning aitab seeläbi rahuneda. Kolmandal rühmal, keda peetakse isiksuse mõttes kõige vähem mõjutatavaks, pole ühtegi rõhutatud isiksuseomadust.

Podar: Meie uurimustest tulid välja konkreetsed söömishäiretega seotud isiksuslikud jooned. Söömishäiretega inimeste rühmal on neurootilisus ikkagi tunduvalt suurem ja neile omane isiksuseomadus on introvertsus. Ka meelekindlus mängib rolli.

Leidsime, et meelekindlamad inimesed suudavad stabiilset kaalu hoida ja tulevad elus üldiselt paremini toime. Leidsime ka kaalumise sageduse ja kaalu kõikumise vahelise seose. Neil, kes ennast regulaarselt kaaluvad, ei kõigu kaal nii palju. Nad ei peta ennast sellega, et ei lähe mingi aeg kaalu peale ja siis ühel hetkel avastavad, et kuus kilo on juures.

Akkermann: Neurootilisus on suhteliselt universaalne komponent psühhopatoloogias, sest need inimesed on välistele stiimulitele tundlikumad. Huvitav on see, et alates 1999. aastast, kui tehti esimene uurimus, saadakse siiamaani kolm selgelt eristuvat rühma just söömishäiretega patsientide seas. See näitab, et söömishäire on seotud impulsi kontrolli regulatsiooniga.

Podar: Aga seal on alati midagi veel. See midagi, mida meie ei ole leidnud ja mida ei olegi veel leitud.

Akkermann: Selle taga ongi meie aju väga keeruline neurofüsioloogia. Mina püüdsin oma töös seostada neid isiksuseomadusi serotoniinisüsteemi talitlusega.

Me uurisime serotoniini transporteri geeni promootorpiirkonna polümorfismi. Selgus, et selle geeni lühikese alleeli kandjatel on raskem oma emotsioone ja impulsiivsust ohjata, võrreldes nendega, kes on homosügootsed pika alleeli suhtes. Samuti on lühikese alleeli kandjad elusündmustele vastuvõtlikumad.

Neil oli buliimia sümptomeid ehk kontrollimatuid söömishooge oluliselt rohkem. Seega on teatud genotüüp keskkonnast tulenevate stiimulite suhtes rohkem haavatav kui teised.

Samas ei saa öelda, et üks geen seostuks otseselt söömishäirega. Meie tulemustest tuli ka välja, et aju kasvufaktori (BDNF) geeni Val66Met polümorfismi mõju ülesöömisele on seotud toitumiskäitumisega.

See tähendab, et kui mul on selle genotüübi riskialleel ja ma hakkan oma toitumist piirama, siis mul sageneb ülesöömine oluliselt. Samal ajal, kui ma olen teise alleeli kandja, siis mind toitumise piiramine nii palju ei mõjuta.

Söömishäire kujunemist hakkavad mõjutama nüansid. Me ei tea, miks on nii, et kui paneme inimesed dieedile, siis osadel kujunevad ülesöömishood ja osad võivad näljutada ennast surmani.

Kangastub tulevik, kus geenitüübi põhjal saab anda täpseid soovitusi inimestele, mida teha ja mida mitte.

Akkermann: Geneetiline nõustamine on tulevik, aga ilmselt mitte niipea. Oluline on rõhutada, et söömishäirete teket geenid üksi ei mõjuta. See kujuneb mitme faktori koosmõjul. Ma olen vaadanud suhtlusportaale, kus suhtlevad näiteks kaalukad.

Väga levinud on arvamus, et see tuleb kõik minu geenidest. Väga ohtlik on öelda, et geenid hakkavad määrama kogu meie ülejäänud elu alates sünnihetkest.

Söömishäire kujuneb toitumise piiramise, geneetiliste, bioloogiliste, isiksuslike ja sotsiaalkultuuriliste faktorite koosmõjus ja see koosmõju on kõige tähtsam. Meil kõigil võivad olla riskigeenid, aga meil ei kujune kõigil välja söömishäiret. Minu arvates on see ohtlik, kui me omistame kõik põhjused millelegi sellisele, mida me ei saa muuta.

Poder: Küllalt tähtis on ka kehakaalu konstitutsionaalne pool, eriti sportlaste puhul. On mingisugune kaal, mida on lihtne hoida, aga kui sportlane peab võtma sellest kaks kilo alla, siis hakkab asi minema viltu, tekib söömishäire. Anna Levandi näiteks on seda tunnistanud, et ta jättis sellepärast tippspordi pooleli, et tema ei suutnud seda nõutud kaalupunkti hoida. Et võtta selleks veel kaks kilo alla, et teha kergelt hüppeid.

Akkermann: Meil kõigil on konstitutsionaalne kehakaal, mis toetab meie organismi optimaalset funktsioneerimist, mingisugune tasakaalupunkt. Kui me hakkame sellest punktist kaalu langetama, siis tekivad probleemid. Kui me räägime kehamassiindeksist, siis sellega on seostatud umbes 200 geeni. Ja üks asi, mis mulle tundus huvitav — meie kehakaalu reguleerivad ja söömishäire kujunemist mõjutavad geenid erinevad. See näitab, et ülekaal kindlasti ei tähenda söömishäiret.

Tihtipeale arvatakse, et kui inimene on ülekaaluline, siis on tal söömishäire. See ei pruugi nii olla. Samamoodi alakaaluliste puhul. Sildistamist kindlasti ei ole vaja, aga arstid võiksid uurida tagamaid, kuidas see seisund on kujunenud.

Poder: Viimases uurimuses, mis me Eestis tegime, panime uuritavad kehamassiindeksi järgi kolme rühma ja uurisime isiksust.

Tuli välja, et kõik paksud ei ole õnnetud ja depressiivsed ega ole ka neurootilised. Nende hulgas on väga õnnelikke inimesi.

Iris Podar, teie töös oli käsitletud ka kultuurilisi erinevusi söömishäirete esinemisel, kusjuures eristati lääne kultuure ja teisi kultuure.

Podar: On väga palju müüte kultuuride ja söömise seoste kohta. Me võrdlesime lääne kultuuri teiste kultuuridega ja tulemus ei olnud ootuspärane. Üllatavalt selgus, et teistes kultuurides olid söömishäirete hindamise skaala skoorid tunduvalt kõrgemad kui lääne kultuuris.

Võib-öelda, et tulemused olid lausa vastupidised senistele uskumustele. Samuti tuli kultuuridevahelisest uurimusest välja, et kui söömiskäitumine on häirunud, siis see jääbki väga jäigalt häirunuks ja seda nii idas kui ka läänes. Kui sul on diagnoositud söömishäire, siis oled alati oma keha suhtes tundlik ja sinu kehataju on teistsugune. See püsib ravist hoolimata.

Akkermann: Jaapan, Korea ja Hiina on lääne kultuurile väga avatud ja nad püüdlevad selle normatiivi poole, mis on lääne kultuuris, mitte selle poole, mis on ida kultuuris. Jaapan on ehe näide lääne kultuuri impordist. Nad jälgivad lääne trende, noored on kaugel oma ida normidest.

Podar: Ladina-Ameerika riikides on lubatud, et naine on paar kilo raskem kui meil. Mingisugused väiksed erinevused kultuuride vahel on, aga lääne kultuuri on igale poole imporditud ja sellega koos ka ilmselt söömishäireid.

Akkermann: Sellest on väga kahju. Samas annab see aimu universaalsusest, sellest, et keskkond mõjutab söömishäire aktiviseerumist.

Kui sul on soodumus, aga ei ole keskkonda isuäratavate kiirtoidukettide ja valmistoidu lettidega, siis söömishäire kujunemise risk väheneb. Samamoodi, kui puudub sotsiaalkultuuriline surve saledusele, ei pea inimesed vajalikuks pidada liigselt dieeti, mis on üks söömishäirete riskifaktoritest.

Kas võib siis öelda, et lääne ühiskond ja meedia soodustavad söömishäirete teket?

Akkermann: Meediat süüdistatakse väga palju söömishäirete tekitamise soodustamises. Sotsiaalse ehk meedia surve puhul on vastuvõtlikumad need, kel on madalam enesehinnang ning vähem sotsiaalset toetust.

Meie enda uuring näitas, et kui sa pole rahul oma välimusega ja sul on väike sotsiaalne toetus, siis sa oled saledusele suunatud sotsiaalse surve puhul vastuvõtlikum.

Kui sul on kõrge enesehinnang ja suhted toimivad ning sul on inimesed, kellele toetuda, siis ei lähe korda see, mis meedias kehakaalu teemal toimub. Meediat üksi ei saa süüdistada, seda võib võtta kui keskkonna osa.

Podar: Meil kõigil on eelsoodumus mingisuguste haiguste tekkeks, mis lööb välja siis, kui on palju stressi. Inimeste jaoks, kellel on söömishäired, võiks nende söömiskäitumise muutus olla nagu stressi kraadiklaas. Nad teavad, et kui tuleb stressirohke olukord, siis nad hakkavad tõenäoliselt niimoodi sööma ja käituma ja siis saab ette võtta ennetavaid meetmeid, et stressiga paremini toime tulla. Söömishäire on terve elu kestev haigus, sinna ei ole midagi parata.

Doktoritöid saad lähemalt lugeda siit: Iris Podari doktoritöö teemal “Söömishäired, isiksus ja kultuurilised erinevused” ja Kirsti Akkermanni doktoritöö teemal: “Serotoniinisusteemi talitluse biomarkerid ja söömishäirete sümptomid”.