Minu hullus läks isegi nii kaugele, et kogu mu sotsiaalelu hakkas kannatama. Kui veel teises linnas elasin, käisin päris tihti veepudeliga pidudel. Kui minult küsiti, et miks ma alkoholi ei joo, siis vastasin naeratades, et ma ei taha. Aus vastus oleks olnud: „Ma kardan neid tuhandeid kaloreid.“ Mõnikord juhtus sedagi, et ütlesin küllakutsetele ära, sest ma ei tahtnud oma “korralikku” päeva ära rikkuda, kui olin tublisti trenni teinud ja vähe söönud. Nii ma istusin üksinda kodus ja olin endaga rahul, et suutsin võitluses nimega „Heidi versus toit“ võitjaks jääda.

Loomulikult ei olnud see mingi lahendus, sest teistest inimestest eraldumine muutis mu tegelikult kurvaks ja emotsionaalseks. Minu meeleolukõikumised viisid emotsionaalse söömiseni — ma otsisin toidust lohutust iga pisikese probleemi korral. See tõi kaasa omakorda üle kümne lisakilo lühikese aja jooksul ning veelgi halvema enesetunde. See nõiaring lõppes siis, kui mu ellu tuli keegi, kellele meeldisin ka “paksuna”. Tema tervislik eluviis ja spordisõltuvus nakatasid ka mind.

Tänu temale hakkas ka mu sotsiaalelu paranema, sest ma ei olnud kogu aeg üksinda. Nüüd, pea kolm aastat hiljem, on tervislik toitumine ja trenn kujunenud minu elustiiliks. Ma ei keela endale midagi, sest rämpstoitu ma lihtsalt süüa ei taha. Trenni ei tee ma juba ammu kalorite põletamiseks, vaid ikka enda tervise ja hea enesetunde huvides.

Mis puutub aga teiste inimestega väljaskäimisesse, siis paar asja pole kahjuks muutunud. Näiteks kui mul on õhtul plaanis trenni teha ja keegi kutsub mind spontaanselt kuhugi välja, siis ma ütlen, et „sorry, ma lähen trenni!“ Kui ma oleksin seda ette teadnud, siis ma oleks oma trennid teistmoodi planeerinud, aga nii äkitselt ei lähe ma kuhugi — trenn on ju ikkagi tähtsam!

Samuti ei lähe ma oma kursusekaaslastega mitte kunagi meie ülikooli sööklasse lõunat sööma, vaid tulen koju oma toitu valmistama. Miks? Need sööklatoidud on alati nii ebatervislikud — friteeritud kartulid, paneeritud liha, säilitusainetega kastmed ning liiga suur süsivesikute hulk ühes portsjonis. See pole minu eluviisiga kooskõlas ning seetõttu jätan pigem sööklasse minemata.

Jäin aga hiljuti mõtlema, et tegemist on küllaltki samasuguse nähtusega nagu kolm aastat tagasi. Kui ma samamoodi jätkan ning kõigile pidevalt “ei” ütlen, siis varsti enam ei kutsutagi mind kuhugi. Olgugi et nüüd see ei vallanduks ehk emotsionaalses söömises, ei saa see ikkagi olla hea.

Niisiis otsustasin julguse kokku võtta ning kõikidele spontaansetele kutsetele jaatavalt vastata. Ja teate mis? See on nii vabastav! Ma käisin esimest korda teistega koos sööklas söömas, läksin peole ning ei mõelnud, et appi kas ma järgmisel päeval suudan ikka oma 8 km ära joosta, kui siin poole ööni tantsin.

Tänu omale uuele mõtteviisile on kogu mu elu muutunud tunduvalt lõbusamaks. Olen oma kursusekaaslastega saanud paremini tuttavaks ning leidnud isegi paar inimest, kellega võiksin päris tihti midagi koos ette võtta. Olgugi et nad ei saa mu spordihullusest päris hästi aru ning nad söövad minu meelest ebatervislikult, ei tähenda see ju veel, et me ei võiks olla head sõbrad. Tervislik eluviis on igaühe enda otsus ning minu asi pole teistele inimestele öelda, mida nad peaksid sööma või mitte sööma.

Kokkuvõttes võin öelda, et elu on tõesti liiga lühike, et seda mitte nautida! Normaalne sotsiaalelu on VÄGA oluline ning selle nimel võin ju ka mina mõnikord ühe trenni vahele jätta, paar natuke ebatervislikumat einet süüa või pisut alkoholi tarbida. Kui muidu olen tubli, siis ei tee need paar korda tõesti mitte midagi halba.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.