Taimetoitlus — jah või ei?

 (87)
Taimetoitlus — jah või ei?
Foto: DELFI

Ikka ja jälle puutume kokku inimestega, kes soovivad toituda väga tervislikult. Kõneks tulevad siis tihti ka taimetoitluse eelised. Kas see ikka on eelis ja mida see endast kujutab?

Aastatuhandete pikkuse evolutsiooni jooksul on välja kujunenud toitumisharjumused, millel on oluline koht kliimal, majanduslikul-sotsiaalsel arengul, religioonil, ajalool, etnilisel rühmal ja rahvusel. Põlvkondade jooksul omaseks saanud toitumistavad sõltuvad omakorda elutingimustest, majanduslikust olukorrast, tervislikust seisundist, kultuuri- ja haridustasemest ning toidu kättesaadavusest.

Taimetoitluse peamised ratsionaalsed aspektid on: looduslikud, meditsiinilised, ökoloogilised, tervislikud ja majanduslikud. Nende kasutegurite hulka kuuluvad:

  1. kliimavööndist, põllumajandusest ja mitmekesisusest tingitud toitumise eripärasus;
  2. näidustused teatud haiguste puhul (rasvumine, hüpertoonia, liikumis-tugiaparaadi haigused jne);
  3. sobib perioodiliseks dieettoiduks, reguleerib seedimist ja kehakaalu, on kalorivaene ja annab täiskõhu tunde;
  4. segatoidust odavam ja hõlpsamalt kättesaadav.

Jäik teadusevastane kanoniseerimine

Antud aspektide hulka kuuluvad dogmaatilised, šarlataansed, müütilised, usundilised, pseudohügieensed, pseudoeetilised ja pseudokeemilised argumendid, mille põhitõed on järgmised:

  1. absoluutne tõde, mis ei kuulu vaidlustamisele;
  2. väldib või ravib kõik haigused;
  3. segatoitumine põhjustab haiguste levikut ning inimese kurjaks ja vägivaldseks muutumist;
  4. loomade toiduks kasutamine toob kaasa hilisema karistuse (inimese hinge reinkarneerumine loomades);
  5. loomade organismid eritavad erinevaid aineid, mis mõjutavad inimese psüühikat ja käitumist.

Probleemid ja tagajärjed

Mingi aine nimetamine naturaalseks ehk looduslikuks ei tee seda automaatselt organismile ohutuks, kuna võib sisaldada kahjulikke ühendeid. Suur kogus energiavaest ja madala bioväärtusega toitu on seedeelundite liigne mehhaaniline, füsioloogiline ja biokeemiline koormamine.

Kogu energiavaese ja madala bioväärtusega toidu lõhustamine seal oleva väikese koguse bioaktiivsete ainete kättesaamiseks nõuab rohket seedeensüümide sünteesimist ning kutsub esile ATP (adenosiintrifosfaat) ja vajalike aminohapete lisakulu. Kestev taimetoitlus ning sellest tulenev energiavaesus tekitab probleeme raske füüsilise töö puhul, psüühilist kurnatust ning raskendab oluliselt keha temperatuuri säilitamist normpiirides (eriti karmimates kliimatingimustes).

Kvaliteediprobleemid

Taimetoitluse ringkondades püütakse ekslikult väita, et erinevatest taimedest kombineeritud toit lahendab kõik bioaktiivsete ainete probleemid. Organismi viidavate taimsete ballastvalkude töötlemine nõuab seedekulglas lisa energiakulu ja ensüümide raiskamist.
Tervislikul segatoitumisel tagab organism vajalikud aminohapped lisakoormuseta energia säästmise eesmärgil, millel on oluline tähtsus taastumis- ja ainevahetusprot-sesside kulgemisel.

Kestva taimetoidu puhul kujuneb organismis vitamiinide D ja B12 defitsiit, mille riskiteguriks on eelkõige aneemia (kehvveresus) ning sellest tingitud hemoglobiinitaseme langus (sageli alla normpiiri). Probleeme tekib kaltsiumi, raua, tsingi ja kroomi vajaliku koguse kättesaamisega. Taimsest toidust saadav raud imendub halvasti ning nõuab juurde kindlasti C-vitamiini.

Sageli kaasneb kestva taimetoitlusega kahvatu näonahk, sinised huuled, potentsi langus, menstruaaltsüklihäired ja informatsiooni omastatavuse puudulikkus, mida põhjustavad peamiselt raua ja B12-vitamiini defitsiit ning sellega kaasnevad vereringehäired. Eriti ohtlikuks tuleb pidada taimetoitluse propageerimist koolides, kuna vajalike bioaktiivsete ainete defitsiit kasvavas ja arenevas organismis võib põhjustada haigusi nii psüühilises kui füüsilises valdkonnas, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed.

Taimetoitlust ei saa samastada tervisliku toitumisega eelkõige selle madala kalorsuse ja vähese hulga bioaktiivsete ainete tõttu. Tervislik toitumine on eelkõige segatoidu kooskõlastus ja sobitamine.