Näiteks ameeriklaste hulgas läbi viidud küsitlus näitas, et 92% küsitletutest ei suuda terminit tegelikult lahti seletada. Ning hoolimata sellest, et 75% vastanutest ütles, et püüavad toiduga tarbida ohtralt antioksüdante, ei suutnud enamus neist välja tuua mitte ühtegi konkreetset toiduainet, mis neid aineid sisaldaks.

Mis siis on antioksüdant?

Antioksüdant on molekul, mis pidurdab teiste molekulide oksüdeerumist. Oksüdeerumine on keemiline reaktsioon, mille käigus aine loovutab elektrone ning selle protsessi käigus võivad tekkida vabad radikaalid, mis omakorda algatavad oksüdeerumise ahelreaktsiooni, mis kahjustab rakku ja võib selle isegi surmata. Antioksüdandid katkestavad selle ahelreaktsiooni, muutes vabad radikaalid kahjutuks.

Oksüdatsioon on organismides üheaegselt väga vajalik ning teisest küljest kahjustav. Ühest küljest toimub oksüdeerumine siis, kui keha ainevahetuse käigus endale energiat toodab. Ning samas on paljud inimestel esinevad haigused põhjustatud rakutasemel toimuva oksüdatiivse stressi poolt. Oksüdatiivne stress tähendab seda, et rakkudes on suur hulk vabu radikaale. Vabade radikaalide poolt põhjustatud kahju rakutasandil on peetud oluliseks faktoriks selliste haiguste puhul nagu vähk, südame-veresoonkonna haigused, aju funktsionaalsuse langus, immuunsüsteemi nõrkus ja paljud teised. Arvatakse lausa, et vabade radikaalide kahjuliku mõjuga on seotud üle 50 erineva haiguse. Vabad radikaalid võivad kahjustada DNA-d, mis võib viia vähi tekkele, nende toimel võib nn halb kolesterool kergemini veresoone seinale ladestuda. Ning kui vabad radikaalid kahjustavad rakukesta, siis muudavad need seda, millised ained pääsevad rakku ja sellest välja.

Antioksüdantide potentsiaalset mõju erinevate haiguste ravis on palju uuritud, kuna oksüdatiivne stress on üheaegselt haiguste põhjuseks ja tagajärjeks. Kuigi antioksüdante reklaamitakse tihti imeravimina, on teadlased selles osas üsna kahtlevad ning palju on kuulda ka seisukohti, et näiteks vähi vastu ei ole antioksüdantide mõju piisavalt tõhusalt tõestatud. Laborites katseklaasis oleva rakukultuuri peal on antioksüdantide vähi vastane mõju kinnitust leidnud, kuid rahvastiku peal läbi viidud uuringute tulemused on ebaselged, sest mängu tuleb paljude erinevate tegurite koosmõju.

Vabad radikaalid esinevad meie kehas loomulikult, kuid nende hulka suurendavad oluliselt kokkupuude linna- ja muu saastega, ebatervislik toitumine, suitsetamine ja alkoholi tarbimine, infektsioonid, ravimid ja kokkupuude kiirgusega.

Antioksüdante on väga erinevaid

Antioksüdante on väga suur hulk, kuid kõige tuntumad ja enim uuritud neist on ehk C-vitamiin, E-vitamiin, ja beetakaroteen. C-vitamiin on kõige olulisem vesilahustuv oksüdatiivse stressi leevendaja ning E-vitamiin on sama oluline, kuid rasvlahustuv, seega toimivad erinevates keskkondades. Beetakaroteen ja teised karotenoidid (nt luteiin) toimivad sünergias E-vitamiiniga.

Paljud taimedest pärinevad ained, mida teatakse fütotoitainete või fütokemikaalidena, omavad ka antioksüdatiivseid omadusi. Näiteks on sellised ained lükopeen ja fenoolide hulka kuuluvad flavonoidid.

Ka kehal endal on paar erinevat mehhanismi, mille abil ennast oksüdatiivse stressi eest kaitsta. Antioksüdatiivsed ensüümid vajavad toimimiseks mikroelemente nagu seleen, raud, vask, tsink ja mangaan. Kui nende mikroelementide hulk kehas on ebapiisav, siis on ka keha enda kaitsemehhanismid vabade radikaalide vastu madalad.

Millistest toitudest saab antioksüdante?

Beetakarotiini ja karotenoide saab paljudest toitudest, mis on värvilt oranžid, näiteks maguskartulid, porgandid, muskusmelonid (kantaluup), aprikoosid, kõrvitsad ja mangod. Samuti on karotenoide mõnedes rohelistes lehtköögiviljades nagu lehtsinep ja lehtnaeris, spinat ja lehtkapsas.

Luteiini peetakse oluliseks silmade tervise säilitamisel. Seda leidub ohtralt rohelistes lehtköögiviljades nagu lehtsinep, spinat ja lehtkapsas.

Lükopeen on tõhus antioksüdant, mida leidub tomatites, arbuusis, guaavis, papaias, aprikoosides, punases greibis ja punastes apelsinides.

Seleen toimib keha enda antioksüdatiivsete ensüümide kofaktorina, ilma selleta ensüümid ei aktiveeru. Seda mikroelementi saab inimene peamiselt riisist ja nisust, kuid seleeni sisaldus taimedes varieerub suuresti selle põhjal, palju seda vastava piirkonna pinnases leidub. Lisaks leidub seleeni ka parapähklites, tuunikalas, looma- ja kanalihas .

A-vitamiini leidub toidus mitmel põhikujul, neist tuntum on retinool. A-vitamiini rikkad toidud on maks, maguskartul, porgandid, piim, munakollased ja mozzarella juust.

C-vitamiini leidub külluses paljudes marjades ja puuviljades nagu kiivi, astelpajumarjad, paprika, maasikas, tomat, marjad, brokoli, Brüsseli kapsas, muskusmelon, lillkapsas, greip, melon, lehtkapsas, nektariinid, apelsin ja papaia.

E-vitamiini saab mandlitest, mitmetest õlidest nagu näiteks nisuiduõli, kuid samuti ka mangodest, pähklitest, brokolist ja teistest toitudest.

Tsinki saab austritest, punasest lihast, linnulihast, ubadest, pähklitest, mereandidest, täisteraviljast ja piimatoodetest.

Milleks antioksüdandid head on?

Senine teadustöö näib viitavat, et need on head kõige jaoks. Ning reklaamitööstus on juba pikka aega antioksüdantide laitmatut mainet ära kasutanud selleks, et müüa absoluutselt igasuguseid toitusid. Väljend “sisaldab antioksüdante” on kui võlukepp, mis teeb toidu koheselt ülitervislikuks. Kuid päris imeravimina nad siiski ei toimi. Suur hulk uuringuid näitavad, et nende tarbimine aitab ennetada vähi ja südame-veresoonkonna haiguseid ning vanusega seotud haiguseid.

Toidulisandina tableti kujul võetavate antioksüdantide liigne tarvitamine võib aga osutuda hoopis tervisele kahjulikuks. On tõsi, et antioksüdandid looduslikul kujul “pakendatuna” koos mineraalide, kiudaiente ja teiste kasulike ainetega koos puu- ja köögiviljades ning marjades aitavad ennetada tervet suurt hulka haiguseid. Kuid vaid sellest, et antioksüdante süüa, tervis ei tule ning ka sünteetilised antioksüdandid ei oma seda sama toimet. Suurbritannia vähiuurija dr James Watson on aastaid viidanud sellele, et suurtes kogustes sünteetiliste antioksüdantide võtmine võib vähiriski hoopis suurendada.

Kokkuvõttes võib öelda, et printsiip, et kõik peab tasakaalus olema, kehtib ka antioksüdantide puhul. Kui süüa tasakaalustatult ning mitmekesiselt, jõuavad head ained organismini ning antioksüdantidele ei ole vaja eraldi jahti pidada.

Allikas: Telegram