Toiduga vähi vastu: muuda oma menüüd ja hoia kuri haigus endast eemal!
Mark Twain on öelnud, et „inimene on ainuke loom, kes tunneb vastupandamatut iha tablettide järele”, ja tõepoolest, kui võtta arvesse kõigi halbadest toitumisharjumustest tekitatud kahjustuste leevendamiseks pakutavate tervisetoodete tohutut läbimüüki, ei jää üle muud kui temaga nõustuda.
KUI MAAGIA ÄHMASTAB TEGELIKKUST
Toodetesse, mis tekitavad meis võltsi turvatunde ja julgustavad jätkama ebatervislike toitumisviisidega tuleb suhtuda kriitiliselt. Kui soovime ära hoida niisugust rasket haigust nagu vähk, ent loodame seda teha pelgalt tablettide manustamisega, muutmata üldse seejuures oma eluviisi, kipub see ettevõtmine kalduma rohkem maagia kui reaalse ennetustegevuse poole.
Paraku tundub, et juba Hippokratese ajal alanud teadust ja maagiat vastandav kemplus käib aina edasi ja ka tänapäeval otsitakse sedasama elueliksiiri, millest lõikasid muinasjutulist kasu Metsiku Lääne šarlatanid: üksteise võidu pakutakse mingitest imepulbritest segatud võlurohtusid ja muid „looduslikke” ühendeid, mis ravivat nagu nõiaväel kõiki haigusi.
Vaadakem asjadele reaalselt, lakakem vaimustusega uskumast imeravimitesse, mille müüjad üksnes kasutavad ära meie minnalaskmist ja viitsimatust muuta oma harjumusi. Neile „imetablettidele” (olgu need tehtud eksootilistest taimedest, põdra või mõne teise sõralise sarvest või muudest „looduslikust allikast pärinevast ainest”) omistatavad raviomadused ei turguta mitte meie tervist, vaid hoopis tootjate pangaarvet. Ükski tablett pole võimeline n-ö iseenesest ära hoidma nii keerukat ja hävitavat haigust nagu vähk ega kompenseerima laastavaid tagajärgi, mida meie tervisele põhjustab ebatervislik toidulaud, millele on iseloomulik puu- ja köögivilja nappus ning suhkru, kahjulike rasvhapete ja liigselt töödeldud toiduainete küllus.
Muide, ka käesoleva raamatu soovitusi tuleks võtta mõistusega: mitte nagu mingit imeretsepti, mis jäädavalt kõrvaldab vähiohu, vaid kui kõige usaldusväärsemat strateegiat vähi vältimiseks. Nagu me eelnevalt nägime, on vähk äärmiselt keerukas ja salakaval haigus, võimeline oma arengus ära kasutama vähimagi vajakajäämise meie organismis, seepärast ei tasu loota, et vähi teket võib sajaprotsendiliselt ära hoida. Toome ühe näite: vähktõve tekkimise ohtu võib võrrelda ohuga, millesse seab end isik, kes istub viletsas seisukorras, kahtlase juhitavusega auto rooli. Ja kui autojuht on seejuures veel purjus, vajutab kiiruse põhja ja teeolusid tähele panemata lahkab mobiiltelefoni abil viimaseid spordisündmusi, on oht kaotada kontroll auto üle tema puhul tublisti suurem kui teisel isikul, kes juhib samasugust autot, ent peab kinni liikluseeskirjadest ega tekita oma vastutustundetu käitumisega ohtlikke olukordi. Sama võib öelda ka vähi kohta: kui inimene suitsetab, on rasvunud, sööb ohtralt kahjulikke rasvaineid (ent mitte omega-3-rasvhappeid) sisaldavat toitu, tarbib vähe puu- ja köögivilja ega liiguta end küllaldaselt, on vähki haigestumise oht tema puhul mõistagi kõrgendatud. Ja vastupidi, isikul, kes harrastab sporti, kes ei suitseta, kes sööb viis kuni kümme portsjonit puu- ja köögivilja päevas (sealhulgas vilju, mis sisaldavad ohtrasti vähivastaseid ühendeid), kes saab toiduga küllaldaselt omega-3-rasvhappeid ja väldib kaloririkast toitu, on see oht iseenesestki mõista palju väiksem.
Vähki haigestumise ohtu me täielikult kõrvaldada ei saa, küll aga saame end kätte võtta ja muuta põhjalikult oma eluviisi, sealhulgas toitumisharjumusi. See on kahtlemata parim võimalus vähendada tõenäosust, et meie eluaja jooksul tabab meid vähk.
VÄHI ARENGUT TÕKESTAVA TOITUMISE POOLE
Toitumisharjumused näitavad ühiskonna elutingimusi ning seal valitsevaid arusaamu. Apiciuse kokakunsti ekstravagantsus viitab roomlaste kirele suurejooneliste söömingute järele; keskajal kiriku kehtestatud lihavabad päevad annavad tunnistust tolle aja rasketest elutingimustest, korduvatest näljahädadest ning haigustest; aasialaste toidulaud ja veendumus, et toit on väga oluline hea enesetunde tagamiseks, räägib nende rahvaste püüdlusest elada võimalikult kaua.
Sama tõde kehtib ka õhtumaade kohta. Meie ajastule iseloomulik toidu liigtarbimine on vaid osa üleüldisest tarbimishullusest, mille on vallandanud innovaatilise tehnoloogia rakendamine ja ahvatlevate uudistoodete enneolematu küllus. Jättes siinkohal vastamata küsimusele, kas pidada seda suunda õigeks või valeks, peame siiski vajalikuks selle asjaoluga arvestada, et pakkuda reaalselt arvestatavaid soovitusi eluviisi muutmiseks ja seeläbi sellise raske haiguse nagu vähk tekkimise vältimiseks. Hoolimata sellest, kas oleme tarbimisühiskonna poolt või vastu, peame siiski möönma, et see on tööinimeste ühiskond — kõik töötavad, kõigil on kiire ja aega toiduga tegelemiseks üldjuhul vähe, mistõttu toitumine on taandunud teisejärguliseks tegevuseks, pelgalt igapäevase söömisvajaduse rahuldamiseks, mida mõistagi on kõige lihtsam teha tarbides uudseid energiarikkaid valmistooteid.
Ometi on meist igaühe võimuses kohandada oma toitumisrežiimi tänase kiire elurütmiga ja hoiduda laskumast liialdustesse, mis võivad laastada meie tervist. Pealegi pole maitsvalt ja tervislikult süüa sugugi keeruline! Piisab vaid sellest, kui võtame toitumise taas oma kontrolli alla, teeme endale selgeks, kui tähtis asi meie elus on toit, ning sellest lähtudes suhtume toitumisse mitte kui pelgalt eluliste vajaduste rahuldamisse, vaid kui ühte peamisse mõjurisse üldise elukvaliteedi kujundamisel. Esitame mõned põhimõtted, mille alusel meie lugejad saaksid oma toitumisharjumusi ümber kujundada.
* Vähendame portsjone
* Kasutute dieetide järgimise asemel muudame toitumisharjumusi
* Imetoiduaineid ega imedieete pole olemas
* Köögivili ei tee paksuks
* Joome rohkem vett
* Sööme rohkem kiudaineid — kõht saab täis ja me ei neela liigseid kaloreid
HARA HACHI BUN!
Kõik me teame, et liigsöömine toob endaga kaasa ülearu palju kaloreid ja selle mõjul kehakaal kasvab. Ka pole vähimatki kahtlust, et tänapäeval üha leviva ja süveneva rasvumistõve üks tähtsamaid põhjusi on toidu liigtarbimine. Lisaks põhjustavad üleliigsed kalorid organismis energia omastamise mehhanismide ülekuumenemise, mille tulemusel vabaneb palju vabu radikaale, mis võivad kahjustada DNA-d ja hoogustada vananemist. Muide, juba ammu on teada, et kaloritarbimise piiramine katseloomadel pikendab nende elu. Võtkem eeskujuks jaapanlaste ütluse Hara hachi bun, mis tähendab: tõuse lauast siis, kui isu pole veel täis. Söömise võiks lõpetada siis kui magu on täidetud umbes 80% ulatuses — nii jääb ajule aega tajuda, et kõht on täis, ise aga võime nautida maitsvat toitu, hoidudes liialdustest. Tõepoolest, palju lihtsam on muuta toitumisharjumusi portsjone vähendades kui võidelda üleliigsete kilodega mingi parasjagu moes oleva saledusdieedi järgi. Pealegi — maitseelamusi need dieedid üldjuhul ei paku, mistõttu esmane vaimustus kaotatud kilodest jahtub toidu ühekülgsuse ja halluse taustal kiiresti, dieedist tüdinetakse… ning õige ruttu ollakse lähtepunktis tagasi! Sama mõttetu on loota mingi imedieedi tulekule. Ainuõige viis normaalse kehakaalu saavutamiseks ja säilitamiseks on tervislik toitumine: vähem kaloreid, rohkem köögivilju.
Katkend raamatust “Toiduga vähi vastu”, Richard Beliveau ja Denis Gingras, kirjastus Varrak
