Toidureeglid: millal, kuidas ja kui palju süüa?
Söö siis, kui oled näljane, mitte igavusest
Paljude jaoks meist on söömisel üllatavalt vähe pistmist näljaga. Me sööme igavusest, enda lõbustamiseks, lohutamiseks või premeerimiseks. Püüdke aru saada, miks te sööte, ja küsige endalt, kas te ikka olete näljane — enne kui sööma hakkate ja natukese aja pärast jälle sööte. (Vananaiste test: kui te ei ole küllalt näljane, et süüa ära üks õun, siis te ei olegi näljane.) Toit on kulukas antidepressant.
Kuula oma kõhtu
Enamik meist usub väliseid, tavaliselt visuaalseid märke otsustamaks, kui palju me sööme. Näiteks mida suurem on portsjon, seda rohkem me sööme; mida suurem on jooginõu, seda rohkem me valame. Nagu paljud muudki moodsa elu valdkonnad, on toidukultuur muutunud visuaalseks kultuuriks. Ent kui asi puudutab toitu, siis tasub arendada teisi meeli, mis tihtipeale annavad palju kasulikumat ja õigemat teavet. Võib kuluda 20 minutit, enne kui aju saab signaali, et kõht on täis; see tähendab, et kui te panete oma portsu nahka vähem kui 20 minutiga, saabub signaal küllastusest liiga hilja, et sellest mingit kasu oleks. Võtke tempo maha ja pöörake tähelepanu sellele, mida ütleb keha — mitte ainult nägemismeel. Seda pidasidki vanavanemad silmas, öeldes: „Silmad on suuremad kui kõht.“
Söö aeglaselt
Mitte ainult sellepärast, et niimoodi saate paremini aru, millal söömine lõpetada. Sööge piisavalt aeglaselt, et toitu nautida; siis on seda rahuldustunde saavutamiseks vähem vaja. Kui te ajate taga toiduelamust, mitte kaloreid, siis mida aeglasemalt sööte, seda suurema elamuse saate. Seda mõtet väljendab India rahvatarkus: „Joo toitu, mälu jooki.“ Teiste sõnadega, sööge pikkamööda ja mäluge põhjalikult, et toit vedelaks muutuks, ja loksutage jooki suus ringi, et enne neelamist tajuda põhjalikult selle maitset. See soovitus kõlab ehk liiga kliiniliselt, kuid püüdke seda järgida kuni selle hetkeni, mil suudate sellele, mis teil suus on, täieliku hinnangu anda. Teine strateegia on kodeeritud peaaegu unustatud lauakombesse: „Suutäite vahel pange kahvel lauale.“
Esimene suutäis on kõige pidulikum
Selle aforismi meeldejätmine aitab toitu nautida ja aeglasemalt süüa. Ükski teine suutäis ei maitse nii hästi kui esimene ja iga järgmine pakub progresseeruvalt vähem rahuldust. Majandusteadlased nimetavad seda kahaneva piirkasulikkuse seaduseks ning see toetab esimeste suutäite nautimist ning söömise lõpetamist varem, kui te seda muidu teeks. Sest kui te jätkate, saate küll rohkem kaloreid, kuid mitte tingimata lisanaudingut.
Kuluta sama palju aega toidu nautimisele, kui kulus selle valmistamisele
Väga hea meetrika, mis avaldab austust kokale toidusse pandud hoole ja armastuse eest ning samal ajal aitab tempot maha võtta ja toitu nautida.
Naistekas avaldab katkendeid Michael Pollani sööja käsiraamatust “Toidureeglid” — elutervest ja humoorikast lähenemisviisist toitumisele, mis on juba võlunud lugejaid üle maailma. Raamat ilmus käesoleval aastal kirjastuses Varrak.
Vanad sakslased ütlesid, et „kott tuleb kinni siduda enne, kui see täitsa täis saab“. Ja kui paljudel meist on vanavanemad, kes räägivad, et „lauast tuleb lahkuda siis, kui kõht ei ole veel päris täis“? Siin on ehk prantslastel jälle midagi õpetada. „Mul on kõht tühi“ on prantsuse keeles „J’ai faim“ — „ma olen näljane“ — ja kui söömine on lõpetatud, ei öelda, et kõht on täis, vaid „Je n’ai plus faim“ — „ma ei ole enam näljane“. See peegeldab hoopis teistsugust vaadet küllastusele. Nii et küsige endalt mitte seda, kas kõht on täis, vaid seda, kas nälg on kadunud. See hetk jõuab kätte mitu suutäit varem.
Osta väiksemad taldrikud ja klaasid
Mida suurem on portsjon, seda rohkem me sööme - enam kui 30 protsenti rohkem. Toiduturundajad teavad seda, seega teevad nad portsjonid ülisuureks, sest see sunnib meid rohkem ostma. Kuid kodus superportsjoneid ei ole ega tohikski olla. Üks teadlane leidis, et ainuüksi 30-sentimeetriste taldrikute vahetamine 25-sentimeetriste vastu vähendas vaatluse all oleva grupi toidutarbimist 22%.
Serveeri paras portsjon ja ära tõsta lisa
Kui võtta lisa, kaob igasugune kontroll portsjoni suuruse üle. Ent mis on paras portsjon?
Rahvapärimused pakuvad mõistlikke rusikareegleid, mis põhinevad inimese kogul. Üks kõnekäänd ütleb, et loomse valgu portsjon ei tohi kunagi olla suurem kui sööja rusikas. Teine väidab, et ühe toidukorra toit peaks mahtuma kausina kokku pandud peopesadesse. Kui tahate lisaportsust hoidumise reeglist üle astuda, siis vähemalt oodake paar minutit, enne kui seda teete - võite vabalt avastada, et lisa polegi vaja või kui on, siis vähem kui te algul arvasite.
„Hommikusöök endale, lõunasöök sõbrale ja õhtusöök vaenlasele"
Suur söögikord hilja õhtul kõlab ebatervislikult, kuigi tegelikult teadusel puudub siin kindel seisukoht. Mõned uuringud näitavad, et söömine enne magamaminekut tõstab triglütseriidide taset veres. See on südamehaiguste märgis, millele vihjab ka kehakaalu kasv. Lisaks sellele, mida aktiivsem te pärast söögikorda füüsiliselt olete, seda rohkem põletavad lihased toidust ammutatud energiat, enne kui keha selle rasvana ladustab. Kuid mõned teadlased usuvad, et kalorid on kalorid ja see, mis kell neid manustatakse, ei oma tähtsust. Isegi kui see on tõsi, annab tugevama söömise nihutamine päeva varasemasse ossa tulemuseks vähem kaloreid, sest üldiselt on inimesed hommikul vähem näljased. Sellega on seotud kõnekäänd: „Pärast lõunat tukasta, pärast õhtusööki jaluta."
Söö toidukordade kaupa
See soovitus kõlab vaat et sama naeruväärsena kui „söö toitu", kuid nüüdisajal ei ole see enam iseenesestmõistetav. Me näksime rohkem ja peame vähem ühiseid söögikordi. Ameerika toitumiskombeid uurivad sotsioloogid ja turu-uurijad ei keskenda enam töö tulemusi aina võõramaks muutuvale mõistele „söögikord" - nüüd mõõdavad nad „söömisjuhtumeid" ja annavad teada, et me oleme traditsioonilisele kolmikule - hommiku,- lõuna- ja õhtusöök - lisanud seni veel nimetu neljanda söögikorra, mis kestab kogu päeva: pidev rüüpamine ja näksimine, millega tegeleme telerit vaadates, autot juhtides, tööd tehes ja nii edasi. (Ühest uurimusest ilmnes, et 18- kuni 50-aastaste ameeriklaste puhul toimub ligi viiendik söömisest autos.) Teoreetiliselt on sellisel kehakinnitamisel - viis või kuus kerget toidukorda päevas - jumet, kuid tegelikkuses lõpeb asi tihti sellega, et lihtsalt süüakse rohkem, sealjuures töödeldud suupisteid. Nii et kui te ei suuda kehakinnitust kitsendada ainult tõelisele toidule, pidage söögikordadest kinni.
Naistekas avaldab katkendeid Michael Pollani sööja käsiraamatust “Toidureeglid” — elutervest ja humoorikast lähenemisviisist toitumisele, mis on juba võlunud lugejaid üle maailma. Raamat ilmus käesoleval aastal kirjastuses Varrak.