Teadlikkuse suurim kasu seisneb selles, et see võimaldab meil emotsiooni ajel tegutsemist edasi lükata. See võimaldab meil emotsiooni tekke eos ära tunda, ja luua emotsiooni jaoks ruum, enne kui see meie mõistuse varjutab. Teame ju kõik, et vihahoos ei taha me rahuneda, vaid viha välja valada. Enesehaletsushoos tahame nutta, mitte oma enesetunnet turgutada. Tundes end kõrvale jäetuna tahame teiste tähelepanu, mitte otsida ühendust oma kõrgema mina ja seeläbi jumalaga. Teadlikkus aitab meil jääda emotsiooni tormis paigale, pakkuda emotsioonile nii palju ruumi, kui see vajab. Teadlikkus võimaldab meil emotsiooni ja selle loomulikku kulgu usaldada.
Emotsiooni elukaar on tegelikult üsna lühike — mõned minutid. Kui me laseme sel tulla ja jälle minna ega jää seda ketrama (tavaliselt teeme sellele paar tiiru ikka peale, sest ei saa kohe pihta, milles päriselt asi), saame kätte teate, mida emotsioon meile edastama tuli, ning meile avaneb võimalus tegeleda emotsiooni põhjusega.
Kasutatakse ka erinevaid emotsiooni tõkestamise tehnikaid, kuid nendega tasub ettevaatlik olla, sest keelates emotsiooni kerkimise, kaotame võimaluse saada kätte sellega kaasas olev sõnum.
Niisiis ei pruugi teadlikkus vähendada emotsioonide hulka ega ulatust, kuid võimaldab meil märgata ja olla valmis mõistust kaotama. See on parim, mida teadlikkus emotsionaalsel hetkel teha saab.
Minu mõistus oli tol hetkel kadunud, kui olin võtnud isiklikult olukorda, mis puudutas mind vaid õige napilt. Taipasin, et kuna reaktsioon oli sedavõrd võimas, pidi teema olema mulle väga hingelähedane. Kuna mul võttis kaua aega, et saada aru, mis seda emotsiooni käivitab, mõistsin, et see haav pidi olema väga ammune.