Eestlanna jagab oma kogemust, kuidas tegeleda efektiivselt hingehaavadega ja saada oma emotsioonidest teadlikuks


Eestlanna jagab oma kogemust, kuidas tegeleda efektiivselt hingehaavadega ja saada oma emotsioonidest teadlikuks
Foto: Pexels

Paradoksaalsel kombel saame oma piiridest teadlikuks alles siis, kui keegi neist üle astub. Samamoodi saame vanadest tervendamist vajavatest haavadest teadlikuks alles siis, kui keegi neid puudutab.

Meil on nii ägedalt valutavaid haavu kui ka juba unustusehõlma vajunud vanu valusid. Viimastega oleme sageli sedavõrd harjunud, et ei märkagi neid. Või siis oleme need nii paksu ja pehme plaastri alla varjanud, et ei mäletagi enam, mis selle haava põhjustas ja milline see välja nägi või tundus.

Aeg küll parandab osa haavu ise, kuid on ka neid, mida aeg ei ravi ning mis ootavad võimalust endast märku anda, et me neile teadlikku tähelepanu osutaks ning terveks teeks. Need on nagu tuha alla jäänud tuli, mis kergesti süttiva materjali abil taas lahvatab.

Enamus juhtudel lahvatab vana valu üsna ebasobival hetkel, sest tavaliselt on selle käivitajaks mõni teine inimene. Sain hiljuti kogemuse osaliseks, kus ühe vana valu tõi päevavalgele töökaaslane. Olgem ausad, tööl eeldatakse meilt professionaalsust (loe: mõistuspärasust, et mitte öelda emotsionaalset tuimust) ning näiteks koosolekul teiste jaoks suvalisel hetkel pisaraisse purskumine pole ühegi ruumisviibija jaoks kuigi meeldiv. Ning neid, kelle juuresolekul tihkame olla üdini haavatavad ja emotsionaalsed, on enamasti vaid käputäis. Seetõttu on väga tõenäoline, et mõni vana valu annab endast märku pigem siis, kui eelistaks tegeleda muu kui hingehaavadega.

Seotud lood:

Igatahes vallandasid kellegi lausutud sõnad minus täiesti ebaproportsionaalselt tugeva emotsionaalse reaktsiooni. Suutsin seda tol hetkel küll ohjeldada, kuid tundsin siiski, et tahan ruumist lahkuda, värsket õhku hingata ja rahuneda. Jalutasin väljas ringi ja püüdsin aru saada, miks see teema mind nii väga puudutab. Miks ma võtan seda nii isiklikult? Miks tunnen end nurka surutuna, alt veetuna, kõrvalejäetuna, abitu ja vihasena?

Kuna inimaju suudab korraga teha ühte kahest — mõelda või tunda, siis võttis päris tükk aega, kuni mul avanes võimalus emotsiooni taha piiluda ja selle põhjuseid uurida. Pean nentima, et teadlikkusest on emotsionaalsetel hetkedel üsna vähe abi, sest teadlikkus eeldab neutraalsust ning emotsioon on kõike muud kui neutraalne.

Milleks meile siis üldse teadlikkus, kui see just kõige vajalikematel hetkedel kättesaadav pole?

Teadlikkuse suurim kasu seisneb selles, et see võimaldab meil emotsiooni ajel tegutsemist edasi lükata. See võimaldab meil emotsiooni tekke eos ära tunda, ja luua emotsiooni jaoks ruum, enne kui see meie mõistuse varjutab. Teame ju kõik, et vihahoos ei taha me rahuneda, vaid viha välja valada. Enesehaletsushoos tahame nutta, mitte oma enesetunnet turgutada. Tundes end kõrvale jäetuna tahame teiste tähelepanu, mitte otsida ühendust oma kõrgema mina ja seeläbi jumalaga. Teadlikkus aitab meil jääda emotsiooni tormis paigale, pakkuda emotsioonile nii palju ruumi, kui see vajab. Teadlikkus võimaldab meil emotsiooni ja selle loomulikku kulgu usaldada.

Emotsiooni elukaar on tegelikult üsna lühike — mõned minutid. Kui me laseme sel tulla ja jälle minna ega jää seda ketrama (tavaliselt teeme sellele paar tiiru ikka peale, sest ei saa kohe pihta, milles päriselt asi), saame kätte teate, mida emotsioon meile edastama tuli, ning meile avaneb võimalus tegeleda emotsiooni põhjusega.

Kasutatakse ka erinevaid emotsiooni tõkestamise tehnikaid, kuid nendega tasub ettevaatlik olla, sest keelates emotsiooni kerkimise, kaotame võimaluse saada kätte sellega kaasas olev sõnum.

Niisiis ei pruugi teadlikkus vähendada emotsioonide hulka ega ulatust, kuid võimaldab meil märgata ja olla valmis mõistust kaotama. See on parim, mida teadlikkus emotsionaalsel hetkel teha saab.

Minu mõistus oli tol hetkel kadunud, kui olin võtnud isiklikult olukorda, mis puudutas mind vaid õige napilt. Taipasin, et kuna reaktsioon oli sedavõrd võimas, pidi teema olema mulle väga hingelähedane. Kuna mul võttis kaua aega, et saada aru, mis seda emotsiooni käivitab, mõistsin, et see haav pidi olema väga ammune.

Huvitaval moel paistab aeg hingehaavade tervendusteekonnal käivat justkui tagurpidi. Esmalt tegeleme värskemate valukogemustega. See on üsna loomulik. Kui kinga sees on ebamugavust valmistav kivi, võtame kivi kinga seest välja ega hakka juurdlema, kust see sinna sai ja miks see üldse haiget teeb.

Ent mida rohkem enda tervendamisega tegeleda, seda vanemad, sügavamad ja valusamad teemad pinnale tõusevad. Väga lähedased armastajad seisavad selle paradoksiga sageli silmitsi. Mida lähedasemad nad on ja mida suurem on armastus, seda rohkem vana jama üles kerkib. See võib panna ennast üsna abituna tundma ja nördimagi panna, sest selmet teineteise seltskonda nautida, õrnutseda ja õndsust kogeda, lahendavad partnerid vaheldumisi (ja sageli ka samaaegselt) erinevaid vanu traumasid — eelmiste suhete südamevalust, teismeea pettumustest, lapsepõlvehaavadest kuni imikuea baasturvatundeni välja.

Jõudsin mööda elu ajaliini liikudes 25-30 aasta tagusesse aega, kus teismelisena tundsin oma vabadust rängalt piiratuna ning mässumeelsust alla surutuna. Iga katse ennast vähegi maksma panna päädis lüüasaamisega. Sellest oli jäänud minusse sügav abituse kurbus ja vimm.

Nüüd, kus emotsioon on vaibunud, mõistus selge, teadlikkus taastunud ja teema päevavalgel, mida sellega peale hakata? Päris täpselt veel ei tea. Vahel piisab ainuüksi teadvustamisest, et mõnda kogemusse kinni jäänud energia vabastada ning teema laheneb ja haav saab hakata ise paranema. Vahel võib olla tarvis kellegi abi. Olgu selleks terapeut, nõustaja, nõid või lihtsalt sõber, kes oma targa kohaloluga õige teeotsa kätte näitab.

Kuigi haavad võivad olla valusad ja piiride rikkumine ebameeldiv, aitavad mõlemad meid lähemale oma tõele.

16. novembril Tallina Vabal Laval toimuval suurseminaril “Südametee ja hingelood” toovad võrratud eesti naised kuulajate ette oma hinge lood. Juttu tuleb nii eneseusaldusest, intuitsioonist, naiselikkusest kui ka vägivallast ühelt ja teiselt poolt.