Mõned lapsed ja täiskasvanud võivad aga eralduda luues paralleelmaailma, kas siis elades raamatutes, filmides, oma minevikust või tulevikust mõeldes või teatud juhtudel sinna päris ära kadudes, mõnedel juhtudel võib see jällegi omandada kliinilise mõõtme, nt sildiga skisofreenia. Ja siis on veel võimalik justkui lõpetada hingamine, tunda elektrit kogu oma olemuses ja kaduda nii tugevasse aistingusse või tundesse, et see lülitab välja aju välja. Kliinilise sildiga võiks seda tähistada kui epilepsiat — kuna taga on liiga palju juhtmeid, tekib ajus elektritorm. Ja see torm võimaldab kaduda, vähemalt hetkeks.

Kõigile neile seisunditele või viisidele end välja lülitada on omane see, et me ei ole hetkes, ei ole olevikus, siin ja praegu. Tegelikult, soov sellest olevikust eralduda ongi nende seisundite põhjuseks ja tõukeks. Mure on aga selles, et olevik ei kao kuhugi. Lõputult ei saa magada, kujutlusmaailmas viibida või end ainete abil või muul moel mingisse kõikevaldavasse elektritormi viia.

Tegelikult on olevik, praegune hetk ainus, mis meil on. Rohkem ei ole mitte midagi. Ka kõik loetletu saab toimuda ainult praeguses hetkes. Küsimus on, kas oleme sellest teadlikud või mitte. Küsimus on selles, kas oleme valmis tulema illusioonidest ja kujutlusmaailmast välja ning vaatama iseendale päriselt otsa. Kas oleme valmis olema oma elu võlurid, kasutades seda, mida oleme kasutanud oma reaalsusest põgenemiseks hoopis selle kujundamiseks? Kas oleme valmis elu eitamise ja sellest põgenemise asemel seda hoopis looma?

Hea uudis on, et kui suudame end neisse seisundeisse viia ja reaalsust enda jaoks selliselt moonutada, suudame sedasama võimekust kasutada ka TEADLIKULT, jäädes reaalsusse, olevikku, iseenda juurde. See võib olla mõnikord valus, mõnikord võib olla tunne, et ei tahaks seda teha, et põgeneda on lihtsam. Aga kui vaadata veidi veel sügavamale, siis kummas variandis on rohkem vabadust? Kummal juhul ma tegelikult valin, mida teen ja kogen?

Ilma teadlikkuseta vabadust ei ole. Aga põgenemine ükskõik mis kujul on oma sügaval tasandil ju tegelikult justnimelt vabaduse otsing. Selle taga on igatsus tunda end vabalt, justkui surra ja lasta nii lahti kõigist piirangutest, köidikutest, piinavatest mõtetest, muretsemisest jne. Selle taga on igatsus armastuse järele, igatsus tunda ekstaatilist piiramatut armastust, igatsus tunda lõputut pehmust ja kõike mõistvat kaastunnet, sellist mida annab lapsele ema tingimusteta armastus. Vabaduses on selline armastus. Ja armastuses on vabadus.

Selle tegelikuks tundmiseks oma elus, paradoksaalsel kombel, on aga ainult üks viis — olla täielikult kohal selles hetkes, selles reaalsuses, mis tundub nii piirav ja armastusest tühi, et tahaks sellest põgeneda. See tähendab olla kohal selles hetkes, tunda seda valu, mis tekib, kui sellele täielikult otsa vaadata, tunda lootusetuse ja mõttetuse tunnet ja olla iseendaga selles valus, elada see läbi, mitte põgeneda, mitte lihtsalt analüüsida, mitte lülitada „positiivsemale programmile“.

Jah, viimane on vajalik, nagu ka lahti laskmine piiravatest mõttemustritest, minevikust, mürgistest suhetest, aga lahti lasta saab tegelikult alles siis, kui oleme esmalt sellest, millest lahti laseme, totaalselt kinni võtnud, totaalselt ja teadlikult tundnud, totaalselt vastu võtnud iseennast ja oma tunded oma reaalsuses. See ei käi enamasti kiiresti, ühest sõrmenipsust, vaid on liikumine, areng, protsess. See on õping armastama iseennast, õping olema spontaanne (mitte impulsiivne, mis ei ole vaba ega spontaanne), õping olema päriselt vaba ja päriselt elus. Sest Elu ei ole ainult roosa ja magus. Elu on nagu pendel: kui see kiigub ühte äärmusse, peab see kiikuma ka teise. Olla hetkes, olla reaalsuses, aktsepteerida end päriselt on võti vabadusse ja täielikult elamisse — ainult siis, kui suudame täielikult kogeda ja vastu võtta oma valu ja kurbuse, suudame täielikult kogeda ja vastu võtta rõõmu ja ekstaasi. Olles kohas hetkes ja kogedes mida iganes sellele vastupanu osutamata, selle eest põgenemata ja NB! sellesse kinni jäämata, see möödub. Möödub, et anda ruumi meie loomulikule olekule, pärisolemusele — vabadusele, rõõmule, ekstaasile, armastusele!

kui maailm oleks tagurpidi,
siis olekski kõik päris
ja ainult unenägude maal
ei peaks toimetama Alice

siis oleks muinasjutt igas päevas
ja kukkuda võiks lõpmatusse kogu aeg
ja oluline poleks, kas teised näevad,
normaalsus olekski vabadus ja vett annaks armastusekaev

Mariann Kiidron

Kui oled valmis päriselt elama, siis tere tulemast! Elu on alati kohal. Magdala maagiaruumi uksed on avatud ja mina valmis Sind sel teel toetama!

Kui soovid nõustamist ja/või hüpnoteraapia seanssi kombineerituna taro-kaartide maagilise maailma ja teiste tunnetuslike vahenditega, rännakut enda sisse, ka nt eelmisse ellu, võta julgelt ühendust: https://www.facebook.com/magdalatherapy/ või kirjuta magdalatherapy@gmail.com. Rohkem minu luulet ja tekste näed blogist.