Kas teadsid, et vimma pidamisest võib ka kasu olla? Avaldame, miks ei peaks alati andestama

 (2)
Kas teadsid, et vimma pidamisest võib ka kasu olla? Avaldame, miks ei peaks alati andestama
Foto: Unsplash

„Üldiselt arvatakse, et kui tahetakse olla õnnelik ja tunda elust rõõmu, tuleb tegelikkust ilustada ja näha kõiges ainult head. Teeseldakse, et halb polegi halb, et õelus polegi õelus, et inimesed, kes käituvad vastikult, on tegelikult toredad. Targem on jääda realistiks ja leida viis, kuidas negatiivsusega toime tulla. Ära püüa kõike ilustada – tunnista probleemi ja lahenda see ära. Andestamist ja unustamist peetakse tervisele kasulikuks. See pole nii.” - Phoebe Jones, 16

Me kõik peame salaja vimma, kuid tõenäoliselt on enamik meist arvamusel, et seda ei tohiks teha, paljud meist aga eitavad isegi salaviha olemasolu. Pika viha pidamine on ju negatiivne nähtus? Kindlasti oleks parem andestada ja eluga edasi minna?

Vale.

Või õigemini mitte just üdini vale. See väide peab isegi paika, aga mõtteviis on vale. Sattusid segadusse? Sellisel juhul loe edasi ja peagi mõistad, mida ma silmas pean.

Loomulikult on positiivne mõttelaad õnneliku elu eelduseks, ent veelgi olulisem on see, kuidas positiivsuseni jõuda. Kui negatiivseid tundeid ja kogemusi eitades loodetakse, et need kaovad mälust ning taastub täpselt samasugune enese­tunne nagu enne juhtunut, tekitab see aja jooksul juurde vaid uut valu, konflikte ja stressi.

Mida sa peaksid siis selle asemel tegema? Lühivastus kõlab nii: sa peaksid liikuma mööda vimmavoldilist rada.

„Mida paganat see veel tähendab?” kuulen sinu küsimust. Loe edasi ja peagi saad teada. Praegu aga annan sulle teist­suguse lühivastuse (mis on tegelikult sama vastus, aga väljendatud normaalselt, mitte minu leiutatud veidras slängis): sa peaksid vimma pidama ning seejärel andestama ja rahulikult edasi elama, kuni sa vimma ikka veel endas kannad. Kõlab vastuoluliselt? Eesmärk on selgitada, miks siinkohal vastuolu puudub, ja õpetada sind samm sammu haaval mööda vimmavoldilist rada edasi liikuma.

Seotud lood:

Kas ma tõepoolest tahan julgustada sind viha pidama? Jah, just seda ma teen. Ning palun sul kõigepealt vastata all­järgnevatele küsimustele: Mis siis, kui kõik, kes on andnud sulle soovituse „Ära pea pikka viha, sest see mõjub sulle halvasti ja pole sinust kena”, eksivad? Mis siis, kui vimm teeb meile hoopis head? Mis siis, kui see on psühholoogiline vaste roheliste lehtedega köögiviljadele, mis meid toidavad ja meile jõudu annavad? Mis siis, kui me ei pea pidama õigeks sõna „vimm” traditsioonilist – negatiivsete kõrvaltähendustega – mõistet, vaid saame luua hoopis parema ja täpsema määratluse, mis võtab arvesse salaviha täielikku jõudu? Mis siis, kui vimm suudab eemale tõrjuda hädaohu? Mis siis, kui me saame kasutada seda enda ja teiste aitamiseks?

Mul on suurepärane uudis! See pole „Mis siis, kui…” juhtum. Kõik need väited vastavad tõele. Vimmapidamine ei pea meid täitma vihkamisega ega muutma meid kibestunuks ja õnnetuks. Kui läheneda vihapidamisele valgustatud mõtte­viisiga, saad teada, et see toimib vastupidiselt: see paneb sagedamini andestama. Salaviha aitab lugu pidada isiklikest emotsionaalsetest teetähistest ning neist on võimalik eraldada olulisi elu õppetunde – panna paika väärtussüsteem, lootused, vajadused ja eelistused –, mis toimivad hüppelauana ja näitavad kätte parima võimaliku tulevikusuuna.

Katkend Sophie Hannahi raamatust "Kuidas pidada vimma?", mis on on humoorikas pilguheit vimma olemusse, muu hulgas leiab siit ootamatuid vahendeid, mille abil analüüsida, töödelda ja omaks võtta raskeid emotsioone, selleks et saada paremaks inimeseks.