Käte ja jalgadeta sündinud Nick Vujicici: kui ema ütles mulle, et ta ei tahtnud mind pärast sündi kätte võtta, oli seda pehmelt öeldes raske kuulata

 (9)
Käte ja jalgadeta sündinud Nick Vujicici: kui ema ütles mulle, et ta ei tahtnud mind pärast sündi kätte võtta, oli seda pehmelt öeldes raske kuulata
Pilt on illustreerivFoto: Kat Jayne/Pexels

Eesti keeles ilmus värskelt maailma ühe hetke populaarseima motivatsioonikoolitaja Nick Vujicici raamat „Piirideta elu. Kuidas teha elu pööraselt heaks“. Nick on mees, kes sündis ilma käte ja jalgadeta, kuid sellele vaatamata on ta suutnud teha elus kõike, millest ta unistab ja enamgi veel.

Ma olin oma vanemate esimene laps. Kui see tooks igasse perekonda suurt rõõmu, siis pärast minu sündimist ei saatnud keegi mu emale lilli. See haavas teda ja vaid süvendas ta ahastust.

Ta küsis isalt kurvalt, pisarad silmis: „Kas ma ei ole siis lilli väärt?“

„Anna andeks,“ lausus isa. „Loomulikult sa oled neid väärt.“ Ta läks haigla lillepoodi ja tuli kohe kimbuga tagasi.

Mina sain seda kõike teada alles umbes kolmeteistkümneaastaselt, kui hakkasin vanematelt pärima oma sünni ja selle kohta, kuidas nad esialgu mu jäsemete puudumise peale reageerisid. Mul oli koolis halb päev olnud ja kui ma sellest emale rääkisin, nuttis ta koos minuga. Ütlesin talle, et mul on käteta ja jalgadeta olemisest kõrini. Ta valas koos minuga pisaraid ning rääkis, et tema ja isa olid jõudnud arusaamisele, et Jumalal on minuga mingi plaan ja ühel päeval ta teeb selle avalikuks. Ma esitasin mõnda aega veel küsimusi, mõnikord ühele vanemale, mõnikord mõlemale. Osalt oli minu vastuste otsimise taga loomulik uudishimu ja osalt tegin seda uudishimulike klassikaaslaste pidevate küsimuste pärast.

Seotud lood:

Alguses ma kartsin pisut, mida vanemad mulle rääkida võivad, ja kuna mõnedesse asjadesse oli neil raske süvitsi minna, ei tahtnud ma neid kohmetusse olukorda panna. Esialgu olid ema ja isa meie vestlustes väga ettevaatlikud ja kaitsvad. Kui ma vanemaks sain ja rohkem peale käisin, rääkisid nad mulle oma tunnetest ja hirmudest põhjalikumalt, sest nad teadsid, et tulen sellega toime. Sellegipoolest, kui ema ütles mulle, et ta ei tahtnud mind pärast sündi kätte võtta, oli seda pehmelt öeldes raske kuulata. Olin niigi ebakindel, aga kuulda, et mu enda ema ei suutnud mind vaadata… noh, võib ette kujutada, mis tunne mul oli. Olin haavunud ja tundsin end hüljatuna, aga siis mõtlesin kõigele, mida mu vanemad on pärast seda minu heaks teinud. Nad olid oma armastust korduvalt tõestanud. Nende vestluste ajaks olin ma piisavalt vana, et end tema asemele seada. Peale sisetunde ei hoiatanud teda raseduse ajal miski selleks ette. Ta oli šokis ja hirmunud. Kuidas mina oleksin lapsevanemana reageerinud? Ma pole kindel, kas oleksin sellega nii hästi toime tulnud. Ütlesin seda neile ning ajapikku me laskusime üha enam üksikasjadesse.

Mul on hea meel, et ootasime seni, kuni tundsin end kindlalt, teadsin sügaval südames, et nad armastavad mind. Oleme oma tunnete ja hirmude jagamist jätkanud ning vanemad on aidanud mul mõista, kuidas usk aitas neil aru saada sellest, et minu saatuseks on Jumala eesmärki teenida. Ma olin äärmiselt sihikindel ja enamalt jaolt rõõmsameelne laps. Õpetajad, teised lapsevanemad ja võõrad ütlesid sageli mu vanematele, et minu suhtumine inspireerib neid. Mina omalt poolt nägin, et kuigi mul oli väga keeruline, oli paljudel inimestel kanda suurem raskus kui mul.

Nüüd mööda maailma ringi reisides näen sageli uskumatuid kannatusi, mis teeb mind tänulikuks selle eest, mis mul on, ja paneb mind vähem keskenduma sellele, mida mul ei ole. Olen näinud sandistava haigusega orvuks jäänud lapsi. Seksiorjadeks tehtud noori naisi. Mehi, kes on vangistatud selle eest, et nad on võla tasumiseks liiga vaesed.

Kannatusi leidub kõikjal maailmas ja sageli on need uskumatult julmad, aga isegi kõige hullemates slummides ja pärast kõige kohutavamaid tragöödiaid olen leidnud julgustust sellest, et näen, kuidas inimesed mitte ainult ei ole elus, vaid saavad jõudsalt hakkama. Rõõm ei olnud kohe kindlasti asi, mida ma arvasin leidvat „Prügilinnaks“ kutsutavast kohast, kõige jubedamast slummist Kairo külje all Egiptuses. Manshiet Nasseri linnaosa on kõrguvate kaljude vahele peidetud. Kurb, kuid täpne hüüdnimi ja piirkonna kohutav lehk tulevad tõsiasjast, et suurem osa selle viiekümnest tuhandest elanikust elatub sellest, et nad kammivad Kairot läbi, tarivad sealse prügi enda juurde ja sorteerivad seda. Nad sobravad iga päev läbi kaheksateistkümne miljoni elanikuga linnast kohale toodud prügikuhje, lootes leida esemeid, mida müüa, taaskäidelda või kuidagi ära kasutada.

Võib arvata, et prügihunnikute, seasulgude ja lehkava prügiga ääristatud tänavatelt leiab eest ahastuses inimesed, aga kui mina seda 2009. aastal külastasin, avastasin hoopis vastupidist. Jah, seal elavatel inimestel on raske elu, see on selge, aga need, keda kohtasin, olid väga hoolivad, pealtnäha õnnelikud ja tulvil usku. Egiptuses on 90 protsenti moslemeid. Prügilinn on ainus peamiselt kristlastest koosnev linnaosa. Peaaegu 98 protsenti sealsetest elanikest on kopti kristlased.

Ma olen käinud paljudes kõige vaesemates slummides igas maailma nurgas. See oli üks hullemaid, mis puutus keskkonda, aga samas vaimult üks südantsoojendavamaid. Me pigistasime peaaegu sada viiskümmend inimest väga väiksesse betoonmajja, mis toimis nende kirikuna. Rääkima hakates olin ma rabatud rõõmust ja õnnest, mida minu kuulajaskonnast kiirgas. Nad lihtsalt särasid mulle vastu. Olen end harva nii õnnistatuna tundnud. Tänasin Jumalat, et usk on aidanud neil muudest asjaoludest üle olla ja rääkisin neile, kuidas Jeesus ka minu elu muutis.

Ma rääkisin sealsete kirikujuhtidega sellest, kuidas Jumala võim on linnaosas elusid muutnud. Nende lootus ei olnud suunatud maisele elule, vaid igavikule. Seniks usuvad nad imedesse ja tänavad Jumalat selle eest, kes Ta on ja mida Ta on teinud. Enne lahkumist andsime mõnedele perekondadele riisi, teed ja veidi raha, mille eest nad said mitmeks nädalaks toitu osta. Me jagasime lisaks laiali spordivarustust, jalgpalle ja hüppenööre lastele. Nad kutsusid kohe meie seltskonda mängima ja meil oli väga lõbus, me naersime ja nautisime üksteise seltskonda, kuigi meid ümbritses räpasus. Ma ei unusta neid lapsi ja nende naeratusi iialgi. See tõestas mulle lihtsalt veel kord, et me võime rõõmsad olla igas olukorras, kui usaldame täielikult Jumalat.

Kuidas saavad nii vaesed lapsed naerda? Kuidas saavad vangid rõõmust laulda? Nad on oma olukorrast üle, leppides sellega, et nad ei saa teatud sündmusi kontrollida ega mõista, ja keskendudes hoopis sellele, mida nad suudavad mõista ja kontrollida. Minu vanemad tegid just seda. Nad läksid eluga edasi, otsustades usaldada Jumala sõnu: „Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks — neile, kes on tema kavatsuste kohaselt kutsutud“.