Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa: kui me haigestumist ja haige olemist häbeneme, teeb see meid tegelikult teatud mõttes haigemaks

 (15)
Eesti Ekspressi vestlusring
Foto: Rauno Volmar

Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa jagas tänases Peaasi.ee Facebooki lehel toimunud vaimse tervise teemalises ülekandes seda, kuidas tulla toime koroonaviirusega seotud hirmu ja häbitundega, näiteks, kui ollakse juba haiguse läbi põdenud, aga ei julgeta sellest avalikult rääkida.

“Nagu me teame, siis hirm ja selline vastikustunne, mis seostub haigustega on tegelikult asjad, mis on meid elus hoidnud ja on teatud mõttes loomulik reaktsioon — kui meil tekib oht haigestuda, tõmbume eemale ja katsume teha nii, et iseennast hoida ja terveks jääda,” selgitab Oidermaa nakatumishirmu tagamaad. “See on täitsa loogiline ja okei reaktsioon. Aga hirmu ja häbi juures on ka üks selline aspekt, millega peaks arvestama ja millele võiks ise mõelda: kui me haigestumist ja haige olemist väga häbeneme, siis teeb see meid tegelikult teatud mõttes haigemaks ja mõjub ka ühiskonna tervisele kehvasti. Just selle tõttu, et kui me ei julge iseendale ja teistele tunnistada, et oleme haigestunud, pole ka võimalik sellega tegeleda, terveneda või abi otsida.”

Seetõttu on Oidermaa sõnul hästi oluline, et me mõtleksime läbi, kust maalt on hirm ja häbi mõistlik reaktsioon, mis meid kaitseb ja hoiab, ning mis hetkest muutub see selliseks, et teeb meid haigemaks.

Kui ei julge enam köhatada…

Peaasi.ee Facebooki lehel toimuvatel nõustamistel on võimalik inimestel anonüümselt ka teemakohaseid küsimusi esitada. Näiteks tõdes üks murelik inimene, et ta ei julge tööl ei köhatada ega aevastada, sest kohe vaadatakse teda kui nakatunut. Kuidas sellises olukorras mõistlik käituda oleks?

Seotud lood:

“Köhatamine või nina pühkimine on tõesti kuidagi natukene tabu teema, sest kohe tekib ümbritsevatel inimestel hirmureaktsioon — äkki ta on ohtlik?” möönab Oidermaa. “See köhatamine on praegu selline võimas hirmu ja ärevuse vallandaja, aga kui seda karta ja tagasi hoida, võib see samuti igapäevaselt inimestele pinget tekitada. Sellisel juhul soovita mina võtta see julgelt teemaks. Jah, me kõik pelgame praegu, proovime end hoida ja teha kõik, mis suudame, et püsida terved, ja ongi ebamugav, kui kellelgi on mingisugused külmetushaiguse sümptomid. Kui need esinevad, siis võiks neid välja näidata ja kui keegi tunneb end seetõttu halvasti, tuleb jääda koju. Aga me ei peaks seetõttu üksteist kartma hakkama ja emotsionaalselt eemale hoidma. Häbi vastu aitabki see, kui teemast otsesõnu rääkida.”

Koroonat põdenud inimene: “Mis siis, kui ma kedagi nakatasin?”

Lisaks küsis psühholoogilt nõu inimene, kes on juba koroonat põdenud ja tunneb end süüdi, sest enne sümptomite tekkimist käis ta poes ja võis seetõttu kedagi nakatada.

“Siin ma paluksin kõigil pöörata tähelepanu sellele, kuidas me haigusest ja haigeks jäämisest räägime. Ma väga soovitan mitte kasutada väljendit “olen kellegi haigeks teinud” ja seda eriti, kui räägime nakkushaigustest, mille puhul on üsna selge, et nakkuse edasi andmine ei ole kuidagi tahtlik,” rõhutab Oidermaa. “Sel puhul võiks ikkagi mõelda, et me ei ütleks, et “nakatasin kedagi” või “tegin kedagi haigeks”, sest see tekitabki süütunnet, et tehti midagi valesti. Mina usun küll, et mitte keegi ei soovi kedagi meelega nakatada.”

Oidermaa laidab maha ka kõnepruugi, kus kellegi puhul on tekkinud "koroonakahtlus". "Me ei otsi kurjategijaid, vaid tegu on haigusega, mida keegi endale ei vali ja meelega edasi ei kanna," selgitab ta. "Seetõttu soovitan väga mõelda sõnavara peale, mida me kasutame. Selleks, et me ei tekitaks süü- ja häbitunnet tahtmatult juurde, sest me ikkagi soovime, et inimesed, kes on haigeks jäänud, julgeksid seda endale ja teistele tunnistada ning vajadusel arstiabi otsida."

Psühholoog paneb südamele, et selleks, et raskustest välja tulla, on meil vaja emotsionaalselt kokku hoida, kuigi füüsiliselt distantseeruda.

Vaata täispikka ülekannet SIIT.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • Olulised telefoninumbrid:
    • 1247 – Käitumisjuhised eriolukorras toimetulekuks ja koroonaviirusega seotud küsimustes (24h, tasuta)
    • 1220 – Perearsti nõuandetelefon eesti ja vene keeles, pakub meditsiinialaseid nõuandeid ja konsultatsiooni (24h, tasuta)
    • 53 01 9999 – Välisministeeriumi konsulaarinfo, kui oled välismaal hätta jäänud (24h)
    • 112 – Hädaabinumber kiirabi, pääste ja politsei kutsumiseks (24h, tasuta)
  • COVID-19 sümptomid on sarnased gripi sümptomitele. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused.
  • Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Valitsus kehtestas viiruse kiire leviku tõttu 17. maini eriolukorra. Loe lähemalt, mida see kaasa toob!
  • Pärast välismaalt naasmist peavad nii Eesti elanikud kui ka välisriigi kodanikud olema kaks nädalat isolatsioonis, välja arvatud erandid seoses Baltikumi ja Soomega. Loe lähemalt kriis.ee lehelt!
  • Loe lähemalt koroonaviirusest Terviseameti kodulehelt!