Kõige laialdasem enesepettus on kujutlus iseendast: üheksa asja, mille kohta me kõik iseendale valetame

 (2)
Kõige laialdasem enesepettus on kujutlus iseendast: üheksa asja, mille kohta me kõik iseendale valetame
Photo by Bennie Lukas Bester from Pexels

Inimene ei peta kedagi teist nii sageli ja innukalt kui iseennast. Ent see polegi niivõrd petmine, kuivõrd lapsepõlvest kaasa toodud ettekujutused iseendast. Seega kõige laialdasem enesepettus on kujutlus iseendast. Oskus iseendaga täiesti aus olla, on üks kõige hinnalisem ja harvaesinevam omadus üldse.

Kõik võimalused — lastele!

Me elame loendamatute lootuste kultuuri tingimustes ning üritame oma lastele sisendada nende potentsiaalset kõikvõimsust. Kasvatuses figureerib arusaam „piirideta” võimalustest. Kusjuures nii sotsiaalsetest — kõik poisid on kosmonaudid, kõik tüdrukud printsessid -, kui ka psüühilistest — „lõputult” arendatavad mälu ja võimed. Seega, me saame teada oma reaalsetest võimalustest palju hiljem. Ning seda hetke nimetatakse reeglina „täiskasvanuks saamiseks”.

Lagi

Täiskasvanuks saamine on praktiliselt alati oma piirangute mõistmine. Lõpuks jõuab kohale arusaam, kelleks on sul selles elus võimalik saada. Mõistad ka seda, mis sinuga võib või ei või juhtuda. Ning veidi hiljem selgub, et paljudel on pea kohal sotsiaalne ja isiksuslik „lagi” paljudes küsimustes — karjääris, arengus, saavutustes, võimalustes. Siis saabub ootuste asemele karm reaalsus ning mõistmine, et see, mis on juhtunud, pole üldse see, mida me planeerisime ja endale ette kujutasime. Ning veel hiljem saabub — paremal juhul — stabiliseerumine, mis kummalisel kombel meenutab stagnatsiooni.

Seotud lood:

Ma olen hea!

Inimesele on eluliselt tähtis jääda enda jaoks „heaks”. Kusjuures sellises variandis, kuidas tema ise seda mõistab. Vahel on see vajadus niivõrd tugev, et sunnib elama oma kõikvõimalike raskete keeldude, piirangute ja reeglite all küüru tõmbununa. Nii saab alguse sisemine konflikt selle vahel, mis on hetkel tegelikult mugav ja hea ning selle vahel, kuidas peaks olema. Kuna moraalsed nõuded omandatakse üpris varakult, siis mõnedel jäävadki need kogu eluks pea kohale rippuma. Ning seetõttu saavad sageli kannatada isiksuste vahelised suhted. Teistel juhtudel sunnib elu kiiremini muutuma ja kohanduma, ent isiksuste vahelistes ja seksuaalsetes suhetes jääb kõik väga kergesti „konserveerituks”. Ning äkki selgub nüüd, et see, mis sulle sobib vastastikuste suhete raames, seda peetakse „amoraalseks”. Näiteks jätab sind külmaks monogaamia, ent tunned end hästi mitme partneriga vms. Tekibki probleem: mis on sinu jaoks tähtsam — kas oma isiklikud vajadused ja heaolu või vastamine ühiskonna moraalinõuetele? Seejuures mitte välistele, vaid nendele, mis on sinusse oma kasvatusega usinasti sisendanud teised inimesed, alustades vanematest.

Teiste eest”

Enamgi veel, see „hea olemise” vajadus sunnib otsustama „teiste eest”, ning seda täiesti heade kavatsustega. Kartes kaotada oma „hea olemist”, hakkab inimene „ettenägelikult” ennetama teiste tegevusi, põhinedes oma isiklikule elukogemusele ja ettekujutustele. Ning ta ei teadvustagi seejuures endale, kas seda teiste eest otsustamist üldse kellelegi vaja on. Selle tulemusena tüütab inimene oma tegevusega praktiliselt kõiki, kellega ta lävib, seejuures olles ise siiralt veendunud, et kõik vajavad tema „hoolitsust”.

Mask sinu näol

On inimesi, kes kardavad niivõrd oma „sisemist kohtumõistjat”, et näitavad kõigile valimatult oma — nagu ütlevad psühholoogid — sotsiaalset nägu. Ja seda nii kodus kui ka tööl. Kui tööl võib see olla ellujäämise tingimuseks, siis selline kodune „maskeraad” perekondlikes tingimustes võib maksma minna mitme partneri kaotuse. Kuidas siis teisiti? Kui daamidel polnud õrna aimugi, kellega nad elasid. Nad ei saanud ju armastada reaalset inimest. Või siis meeldis neile just see „väljamõeldud” isik. Kui aga partner asus ilmutama oma tõelisi emotsioone ja probleeme, siis tekitas see lihtsalt vastikustunnet ja õudust.

Õnne valem

On olemas veel üks oma lootusetuses suurepärane valem: „Kui ma käitun „õigesti”, siis mu partner hindab mind just selliselt, nagu mina tahan”. Järgides seda loogikat, asub inimene oma elu seadma nii, et teisel oleks hea ja mugav. Kusjuures nii kindlalt, et kui talt küsida: „Aga mida sa ise armastad? Mis sind ennast huvitab?“ — siis satub ta segadusse ning asub loendama asju, mis on tihedalt seotud tema partneri arusaamadega. Selle tulemusena kasvab vastastikune rahulolematus. Ning iga katse midagi sellistes suhetes muuta „oma kasuks” ähvardab lahkuminekuga.

Vastand

Probleemne olukord tekib siis, kui partner valitakse „vastaspoolelt — mitte selline, nagu oli eelmine”. Ja kui siis küsida, mida head on uues partneris, kui jätta ta võrdlemata eelmisega, siis pahatihti vastust ei leitagi. Vahel valitakse partnerit teatud asjaoludel. Kahe palgaga on parem elada, aeg on last saada või lapsele on tarvis normaalset isa. Seejärel jääb kõik muutmatuks. Ning siis elab üks partner — tavaliselt see, keda valiti — mõnusalt ära, teisel on aga juba halb olla. Aastatega kehtestatakse teatud suhtlemise raamid, ning see, kellel on mõnus, pole absoluutselt valmis neid muutma,

Kui siis pikkade abieluaastate järel asub naine äkki oma mehelt nõudma, et too hakkaks ka tema arvamusega arvestama ning suhtuma temasse „kui naisesse”, siis võib vabalt juhtuda, et mees on siiralt imestunud — milline üllatus!

Ilma õiguseta muutustele

Perekondlik idüll ehitatakse sageli üles nii, et ei arvestata arenemise vajadusega. Sageli valime partnerit sel moel, otsekui meie elus ei hakkaks enam midagi muutuma ja ka meie ise jääme muutumatuiks. Enamasti püstitakse peres sotsiaalselt-majanduslikke ülesandeid — osta see ja see, sünnitada laps, kasvatada ja õpetada teda, minna puhkusele, taas osta, ja ikka nii ringiratast. Nimekirjas pole ülesandeid, mis eeldaksid vastastikust arenemist. Ometi on perekonna elus põhiline kunst just koos muutuda. Paraku ei õnnestu see mitte alati — algab võidujooks, võistlemine, üks jääb maha, teine aga ei kavatsegi järele jõuda …

Vaid see, mida vaja

Austust väärib harvaesinev vaprus partneri valikul — otsida inimest, kes on tõesti vajalik. Vastasel juhul tuleb lihtsalt üksi jääda. Halvim on see, kui valik tehakse kartusest üksinduse ees. Kui seetõttu valida, siis ei pöörata just erilist tähelepanu kogu olukorra positiivsele poolele. Ja nii jääb üle vaid imestada: „Miks ma valin alati neid, kes mulle ei sobi?”

Me ei karda mitte üksindust, vaid iseennast. Kardame endaga kohtuda. Ent just nimelt teadmine, milline ollakse, annab teadmise, mida vajatakse. Ning siin on äärmiselt vajalik aus dialoog iseendaga.

Allikas: Psihhalogija