Kristiina blogi: kui kaotad kõik asjad ära ning jääd ainult sina ja naabrimees. Kumb siis õnnelikum on?

 (3)
Kristiina blogi: kui kaotad kõik asjad ära ning jääd ainult sina ja naabrimees. Kumb siis õnnelikum on?
Foto: Unsplash

Kas tead miks mulle meeldivad väikesed lapsed... Just sellised aastased. Kõik nii puhtad hinged. Anna neile kasvõi pudelikork kätte ja nad tunnevad sellest rõõmu. Nende fantaasia ja huvi, meile pealtnäha tühistest asjadest, on nii siiras. Või kui sa vaatad kuidas nad valivad endale mängukaaslasi. Ei ole seda, kes on paremini riides või kellel on rohkem asju. Nad tunnetavad kõike südamega. Ja kui nad juba mänguhoos on ning neid kõrvalt vaadata, siis sa näedki, kuidas nad oskavad tunda rõõmu väikestest asjadest. Nende hing ja aura on puhas. Puutumatu ja siiras.

Samamoodi loomad. Pean silmas just koeri. Mul on endal väike koer ja vahel mõtlen, miks ta osade inimeste peale nii hirmsasti haugub. Isegi, kui see inimene pole otseselt talle lähedal. Ja siis keegi teine. Läheb juurde, nuusutab ja liputab saba. Nad tunnetavad samamoodi kõike teistmoodi. Mitte nii, kuidas sa välja näed või kuidas sa end presenteerid.

Nüüd tagasi algusesse. Mis juhtub kui me kasvame suuremaks. Kuhu kaob meie ''puhas hing''?

Osad inimesed ütlevad, et kui sul on hea töökoht, oskused erinevates valdkondades. Et siis sa oled ka justkui õnnele lähemal. Ehk siis kas õnn peitub oskustes?

Teised ütlevad, et õnn peitub lastes. Et pere on oluline. See on kõige levinenud vastus, mis ma kuulnud olen. Tihtilugu inimesed peidavadki end selle lause taha. Olen õnnelik kui mu lapsed on õnnelikud. Aga kas see on ikka see õnne valem?

Seotud lood:

Keegi kolmas ütleb, et õnn võib peituda ka rahas. Teate ju seda naabrite üle trumpamise värki. Uhkem auto, uuem telekas ja suurem hoov. Rohkem sõpru ja ''õnnelikum'' inimene. Aga kui sa võtad need asjad kõik ära. Jääd ainult sina ja naabrimees. Kumb siis õnnelikum on?

Millal me jõuame sinna punkti, kus oskused ja raha määravad selle, kes me oleme... Ja siis satuvad inimesed depressiooni. Mul justkui on kõik olemas, aga mu kõrval ei ole kedagi. Või mu kõrval on keegi, aga samas miski on ikka puudu.

Seda kõike on kõrvalt päris kurb vaadata. Ma ei tea, kuhu me oleme kaotanud tükikese lapsepõlvest. Kui sa suudad endas üles leida enda ''mini me'', siis minu jaoks peitubki õnn selles. Õpi ennast tundma. Austa ennast. Ümbritse end inimestega, kellega sul ongi hea koos olla. Ja mis peamine, ära pane tähele neid kibestunud vihkajaid, kes niisama hauguvad, sest nagu öeldud, väikesed koerad hauguvad, aga ei hammusta.

Ma olen õnnelik, et ma olen enda kõrvale leidnud inimesed, kes teevadki mind õnnelikuks. Nii valusalt õnnelikuks, et osadel ongi seda valus vaadata. Ju nad pole oma õnne lihtsalt veel leidnud.

Õnn peitub meis endis!

Allikas: Kristiina blogi