Kristiina Garancis: päeva jooksul kogume endasse teiste tunded, öeldud ja kuuldud sõnad, mis elavad meie sees oma elu

 (1)
Kristiina Garancis: päeva jooksul kogume endasse teiste tunded, öeldud ja kuuldud sõnad, mis elavad meie sees oma elu
Foto: Mailen Kurs

Koolitaja ja terapeut Kristiina Garancis on teinud mitmeid erinevaid koolitusi ja töötubasid väga erinevatel teemadel –emotsioonide- ja stressijuhtimise, teadliku ja loomingulise maailmakäsitluse ja muudel teemadel. Tema kogemusel, nii nagu mõjutavad meie tunded, mõtted, seisundid ja väärtushinnangud teisi, nii mõjutavad teiste omad ka meid.

Meie ümber liigub palju madala võnkesagedusega emotsioone — nagu hirm, kriitika, viha, ärevus, süü ja häbi. Seega on oluline teha vahet, millised on sinu enda isiklikud tunded, mõtted ja vajadused ja millised teiste omad.

Imed elus

Kristiina sõnul võib ime olla suur või väike, hetkeline või kestev kogemus, kuid miski, mis tavaloogika järgi ei peaks toimuma, ent siiski äkki aset leiab. “Otsekui oleks maailm otsustanud, et võiks kuidagi nähtamatutest ja nähtavatest seadustest ja kokkulepetest hooga üle hüpata. Et taastekitada usk ja usaldus, et kõik on võimalik,” kirjeldab ta. “Ime on kogu olemust noolena läbiv kogemus, mis liigub läbi tunnete, mõtete, kehatajude ja viib hetkega enda keskmesse, laadides alla absoluutse teadmise, et kogu elus maailm on omavahel ühenduses ja üks. Kohal on korraga mõtteselgus ja samas müstilise suure plaani tajumine. Ime tunnistamine tervendab alati tunnistajat.”

Ime võib tema sõnul olla see, kui tajud järsku ilu või valu, mis on nii eriline ja sügav, et sinus toimub nihe. Kui hoomad ahhaa-elamusena seoseid, mida varem pole tabanud. Kui tekib suurem taipamine, kuidas inimesed, sündmused ja olukorrad omavahel süsteemselt mustris on. Kui näed, kuidas keegi, kes oli hetk tagasi veel hoopis teistsugune, saab järsku uued silmad ja kõrvad ja midagi temas selgineb ja terveneb. Kui oled tunnistajaks kvanthüppele, mis aitab liikuda uude dimensiooni. Kui saad muusika-; kunsti-; teatri- või filmielamuse, mis tõstab hinge kõrgele ja täidab südame. Kui näed, kuidas mõistmine või soojus või andestamine sulatavad suure konflikti või segaduse.

Seotud lood:

Loometuld õpime suunama ja taltsutama terve elu

Imeks peab Kristiina ka teatrielamust ning teater on olnud tema elus juba tema teadliku elu algusest. “Kuna ma juba lapsena teadsin Estonia teatri põnevaid lavataguseid soppe ja mäletan grimmiruumi puudri lõhna ning lokitangide kärsahaisu, siis see on mind eluks natuke teistmoodi ette valmistanud. Ma usun siiani imedesse, muinasjutuliste paralleeilmade eksisteerimisse ja minu reaalsus toimetab nagu mu hispaanlasest lemmikkirjaniku Gabriel García Márquez’i maagiline realism. Mängulisus, loomingulisus, nõtke vaim, uute ja põnevate vaatenurkade leidmine, alati teise plaani otsimine, mis on tegelikult tegude ja suhete taga — see aitab ka minu koolitaja ja terapeudi praktikas. Ja meeletu uudishimu — soov ühe rohkem teada saada ja õppida, kuidas inimene toimib ja maailm ennast lahti laotab,” räägib ta.

Looming ja mängulisus nõuavad tema sõnul alati raami. Nagu tuli põlemisaset. “Ideed ja inspiratsioon jääksid pelgalt õhku, kui poleks lavastusi, lõuendeid, pille ja noodipabereid,” räägib ta. “Loometuld õpime suunama ja taltsutama terve elu. Samas inimesi, kelle hing pillub sädemeid, rahulikuks ja neutraalseks sundida, on mõttetu. Nad peavad elama kirglikult oma armastuses ja valus — kaotades muidu sideme oma tuuma ja arhetüüpse Kunstnikuga. On olemas tuhandaid reegleid ja piiranguid, millega ühel vabal vaimul on keeruline toime tulla. Kuidas mahutada iseenda anumasse loominguline põlemine, enesedistsipliin, pidev inspiratsiooni ja tunnustuse otsimine, endas kahtlemine, arhetüüpne igatsus lava, publiku järgi, isiklik elu, enda vajadused, inimsuhted, raha, positsioon ühiskonnas? Neid võrrandis osalejaid on palju ja loomingulise energia särin on nagu pidev sisemine tuli, mis teeb kohati haiget endale ja ka teistele.”

Esimesel töökohal Eesti Draamateatri kirjandustoas sattus ta keskkonda, kus toimetasid lisaks neile andekatele loomeinimestele, kes seal veel praegu, ka tänaseks lahkunud Evald Hermaküla, Mati Unt, Juhan Viiding, Sulev Luik, Mikk Mikiver. “See oli mulle paras katsumus — kuidas säriseva loomingulise energia, suurte egode, reaalse elu, tollaegsete teatriinimeste palkade ja enda usuga ideaalsesse maailma ja suhetesse, hakkama saada. Mitte ise lahustuda, ennast kaotada, vaid kohaneda nii, et sünniks koostöö ja areng. Sest lisaks töö tulemusele vastutab igaüks oma sisemise rahulolu, elu kvaliteedi ja vaimu seisu eest. Kui sulad täiesti suuremasse süsteemi, siis lahustud sina ja sinu individuaalne tee,” räägib ta.

Stressil on palju kihte

Stress on Kristiine sõnul üleekspluateeritud sõna, sest kasutame seda tihti ja väsimuse ja halva tuju korral. Ja see mõiste on iga inimese jaoks omamoodi tõlgendusega. “Minu jaoks on seal väga palju kihte ja kõik viib ringiga ikka isikliku vastutuse ja teadlikkuse juurde,” toob ta välja.

Caroline Myss tuletab meelde oma teostes ja loengutes, et me ei kaardistaks ainult materiaalset maailma enda kehaks ja keskkonnaks, vaid saaksime aru sellest, et me oleme energeetilised olendid. Nii nagu mõjutavad meie tunded, mõtted, seisundid, väärtushinnangud teisi, nii mõjutavad teiste omad ka meid. Kõik on pidevas liikumises mööda inimesi ühendavat sisevõrgustikku, mida mööda liigub imekiirelt psüühiline energia — mõtete, tunnete ja muu näol.

Kristiina sõnul liigub energeetilises keskkonnas meie ümber pidevalt nn vabu radikaale, mis ei ole vaimsele tervisele kasulikud ja puudutavad meid — madalama võnkesagedusega emotsioonid — hirm, kriitika, viha, ärevus, süü, häbi, turvatunde puudus, ühiskonna meelsus ja õhus olevad teemad, mida liigutab palju meedia. Selline keskkonna energeetiline saaste toimetab igapäevaselt meie isiklikus väljas ja me ei saa sellest ise alati aru.

Endas kantakse palju võõrast

“Tihti ei saa me panna näppu peale sellele, millal ja miks ma mingit moodi tundma hakkasin. Seal on palju isiklikku, palju võõrast. Mis mind tegelikult maad ligi surub ja mis tõstab ja kuidas ise selle eest vastutada, mida ma oma välja sisse lasen? Klientidega tegeledes tuleb välja palju võõrast, mida nad endas kannavad. Päeva jooksul kokku korjatud kolleegide või lähedaste tunded, öeldud ja kuuldud sõnad, elavad inimeste sees oma elu. Tihti laperdab inimeste tähelepanu ja fookus nagu leht tuules. Reageeritakse seisundile või tundele väljast ilma mõtlemata ja iseenda vaimse sisekliima eest vastutamata. Kus on isiklikud piirid? Kus on isiklik kese? Mille pärast sa südant valutad? Kelle pärast sa tegelelikult muretsed?” räägib ta.

Stressi juhtimine on seotud palju isiklike piiride teadvustamise ja hoidmisega. Millised on minu isiklikud tunded, mõtted ja vajadused ja millised teiste omad? Kas ma teen neil üldse vahet? Mida ma oma välja sisse lasen ja kas ma saan energeetilist, emotsionaalset materjali ise suunata, vältida, lahustada?

Stressi vältimise juurde kuulub Kristiina sõnul oskus ka teist inimest kritiseerimata “ei” öelda, osata viha ja ärevust aktsepteerida ja kanaldada, oma puhkamisaja eest vastutada, liikuda, süüa elavat toitu, teha sobivat trenni, naerda, olla koos sõpradega ja vajadusel ka mitte midagi teha.

Iseend teadlikumalt jälgides saame suunata ka oma vaimseid praktikaid, mida naguni tihti teadmatult igapäevaselt teeme. Spirituaalse praktika all mõtlen ma mingi protsessi kordamist, mis kultiveerib midagi süsteemselt, et sellega midagi harjutada, kinnistada. Pimedust juurde toovad vaimsed praktikad on — perfektsionism, hinnangulisus, häbi, madal enesehinnang. Valgust loovad praktikad on tolerantsus, aktsepteerimine, tingimusteta kohalolek ja hoolimine.

Lisaks aitab oskus aktsepteerida isiklikke ja keskkonna tsükleid ja erinevaid emotsionaalseid seisundeid. “Nagu Eesti aastaajad vahelduvad, nii muutuvad ka enesetunde tsüklid ja isiklikud energiavarud. Keegi meist ei saa olla nagu väike Duracelli jänes — kogu aeg maksimaalse intensiivsusega töötada ja elada. Kurbus ja madalseis kuuluvad elu juurde nagu ka soe talv ja lumelörts. Elus on normaalsed ka konfliktid ja vastuolud ning vead ja jamad. Seda aktsepteerides kaob ka kõvasti pinget,” selgitab ta.

Terapeudina toob Kristiina välja, et stressi väljendumine ja selle juhtimine võib olla erinevate inimtüüpide ja tekkepõhja puhul väga erinev. On olukordi, kus aitab liikumine hingamis- ja kehatöö ja on olukordi, kus aitab rahu ja puhkus, magamine. Samas kui teed päevast päeva tööd ja toimetad valdkonnas, mis su silmi särama ei pane ja põnevust ei tekita või keskkonnas, mis on inimsuhetelt keeruline — siis väga pikka aega hallis dimensioonis vastu ei pea — hing vajab toitu ja tõstmist. Kui tegelda asjadega, milleks pole annet ehk siis sundida end suure tahtejõu ja Ego pealt, siis on tulemus suhteliselt sama. Kui teed asju orgaaniliselt ja oma loomulikke andeid ja oskusi kaasates, siis täitud valgusega ja inspireerid maailma.

Hirmuta elu pole võimalik

Kristiina sõnul hirmuta elada ei ole võimalik, ent tundlikumal inimesel oleks hea õppida kõigepealt eristama oma hirme pereliikmete, kolleegide, ühiskonna omast. Oma isiklike hirmudega tuleb aga lihtsalt tuttavaks saada. Neid põhjalikult tundma õppida ja võimalusel algsele päritolule jälile jõuda. Sageli aitab hirmu korral teadmine, millega see minevikus seostub st mis olukorras sa seda varem oled kogenud ja kellega seoses. Siis saab endale kunagiste üleelamistega seoses meelde tuletada, et praegu on aasta 2020, sa oled teises ajas ja kohas ning küpsem ja teadlikum ja keegi ei saa sind enam sundida ja mõjutada.

Keskaju ehk limbilise süsteemi struktuurid on amügdala (mandelkeha) ja hipokampus. Hipokampuse normaalse toimimise peatab tekkiv ülikõrge stressihormoonide tase, mis on vajalik ohuga toime tulemiseks ehk et saaksime ennast kaitsta põgenedes või vastu rünnates. Trauma või hirmuolukorras ei ole hipokampus salvestanud sündmuse lõppu ja reageerime nii nagu sündmus toimuks uuesti ja edasi. Aitab seesama nn olevikku tulemise tehnika aga ka praktikad, mis on seotud hingamise, keha tajumise, fokusseerimisega nägemisele, kuulamisele. Me hindame olukorra ohtlikuks lähtuvalt kunagi tekkinud ja uuesti tekkivast ärevusest, mitte sellest, mida tegelikult näeme ja kuuleme. Tuleb kolida meelte ja kehaga sada protsenti tagasi olevikku.

Samas esinemissituatsioonis pinnale tõusev hirm võib Kristiina sõnul olla hoopis loominguline tuleenergia. Selle olemus ongi liikuv, sädemeid pilduv, rahutuks tegev, ergastav — see inspireerib ja teeb vaimu ja keha elavaks ning sütitab ka teisi. Seda alla suruda ja end rahulikuks sundida pole mõtet. Sisemise tulega tasub teha koostööd ja tal end juhtida lasta. Temaga sõbraks saades saad ise luua ja muuta oma vaimustuse ja põlemisega maailma kohaks, kus on killuke sind läbi inimeste inspireerimise rohkem.

Kristiina Garancis astub üles 25. oktoobril Vabal Laval toimuval suurseminaril “Kuidas vabaneda depressioonist, hirmust, ärevusest ja häbist!”, kus keskendutakse inimest väga tugevalt kontrollivatele teemadele nagu depressioon, hirm, ärevus ja häbi, mis on just praegu maailmas kõige rohkem inimeste tervist hävitavad teemad.