Kuidas olla tänulik ka siis, kui olukord on ääretult raske? Kuidas anda kallile inimesele luba suremiseks?

 (3)
Kuidas olla tänulik ka siis, kui olukord on ääretult raske? Kuidas anda kallile inimesele luba suremiseks?
Foto: Blake Cheek/Unsplash

Katkend Barbara von Normann-Colemani raamatust "Lahti laskmine. Väärikas leppimine paratamatuga".

Oli 2001. aasta august, kui kohtusin märkimisväärse perekonnaga: hospiitsipatsient Debbie, tema nägus abikaasa Nathan, nende kaks toredat teismelist last (poiss ja tüdruk) ning hiiglaslik ja kaunis puudel.

Debbie ja Nathan olid mõlemad neljakümnendate aastate alguses. Debbie oli lihtsalt liiga noor, et olla surev hospiitsipatsient. Tema mees juhtis Seattle’i piirkonna juudi pereteenistust. Lastega oli meeldiv koos aega veeta. Nad olid lõbusad, sõbralikud, austades teisi ja oma vanemaid. Nad olid tõesti suurepärased lapsed!

Goldsteinid olid üksteise ja teiste vastu erakordselt kaastundlikud ja hoolivad. Vaatamata Debbie ravimatu vähi diagnoosile elasid nad oma elu tänutundes. Kuude jooksul, mis mul oli au selle vapra pere kõrval veeta, sain neilt lisakursuse tänulikkuse tähendusest. Nad suhtlesid tõelise kaastundega. Kuulasid üksteise hirme, muresid ja vaevu ilma hukkamõistuta. Suhtusid üksteisesse lahkuse ja õrnusega.

Hoolimata ebameeldivast olukorrast kehastas see perekond väärikust — võimet leppida elus ette tuleva valu ja raskustega, samal ajal hinnates selle ilu ja rõõmu.

Mis on tänulikkus?

Psühholoog ja kirjanik dr Randy Kamen defineerib tänulikkust kui emotsiooni, mis on seotud inimese võimega tunda ning väljendada tänu ja tunnustust.

Seotud lood:

Psühholoog dr Allison Niebes-Davies leiab, et tänulikkus on kombinatsioon tunnustusest, lugupidamisest ja rõõmust. Ta rõhutab, et tänulikkus tähendab, et paned vaatamata halbadele või rasketele oludele tähele asju, mis teevad sulle rõõmu, olgu need siis ükskõik kui igapäevased ja vähetähtsad.

Harvardi meditsiinikooli tutvustuses täpsustatakse tänulikkust nii: „See on tänulik tunnustus kõige materiaalse ja mittemateriaalse eest. Tänutundega oskavad inimesed ära tunda head oma elus. Nii aitab tänulikkus neil leida ühendust millegi endast suuremaga — teiste inimeste, looduse või kõrgema võimuga.“

Tänulikkuse sünonüümid võivad aidata meil seda paremini mõista. Nendeks on tunnustamine, lugupidamine, hindamine, väärtustamine ja tundlikkus.

Huvitav on see, et enne 2007. aastat kuulus tänulikkuse uurimine traditsiooniliselt teoloogia ja filosoofia juurde. 2007. aastal aga hakkas Ameerika psühholoog dr Robert Emmons tänulikkust uurima psühholoogia vaatenurgast. California ülikooli psühholoogia professorit Emmonsit peetakse tänulikkuse uurimise teerajajaks. Ta on selle teema üks juhtivaid eksperte maailmas.

Millised on tänuliku inimese harjumused?

Ajakirja Greater Good (Cali- fornia ülikooli teaduskeskuse Greater Good väljaanne) toimetaja Jeremy Adam Smith nimetab neist kuus. Tänulikud inimesed mõtlevad aeg-ajalt surmast ja kaotusest. Nad võtavad elu nautimiseks aega. Nad hindavad häid asju ega võta neid sünnipärase õiguse või iseenesestmõistetavusena. Nad on tänulikud ka teiste inimeste, mitte pelgalt asjade eest. Nad on tänulikud teatud kindlate lahkete tegude eest. Ja nad oskavad olla ebatraditsiooniliselt tänulikud. Täpsustamiseks tsiteerib Smith dr Emmonsit: „Mitte keegi ei tunne tänu oma töö, kodu või tervise kaotuse või pensionifondi järsu kahanemise eest.“ Selle asemel tuleb Smithi sõnul pettumus ja tragöödia ümber mõtestada. See tähendab jaatavat hoiakut ja mõtteviisi, et ebaõnnest võib saada uus võimalus.

Kuidas tänutunnet arendada?
  • Ära ole valiv – hinda kõike, ka selliseid asju nagu voolav vesi, tualettpaber ja soe voodi
  • Pea tänulikkuse päevikut. Kirjuta sinna iga päev kolm kuni viis asja, mille eest tänulik oled, isegi väikesed ja pealtnäha tähtsusetud asjad (näiteks kuum kohv; riided, mida kannad; õhk, mida hingad; organid sinu kehas). Iva peitub selles, et need asjad peaksid olema iga päev uued. Ära korda end. Uusi asju nimetades õpetad oma aju elus positiivseid asju tähele panema ja teadvustama. Tähtis on teha seda iga päev.Teadus on tõestanud, et kas või kahenädalasel tänulikkuse päeviku pidamisel on kuni kuuekuune positiivne mõju.
  • Tööta vabatahtlikuna. Pennsylvania ülikooli professor dr Martin Seligman avastas oma uurimistöös, et vabatahtlik tegevus on kindlaim viis, kuidas hetkega oma heaolu parandada.
  • Väljenda süües tänulikkust
  • Ära peksa keelt, virise ega mõista hukka
  • Jaga tänutunnet sõnades oma lähedastega
  • Ütle tihti „aitäh“. On palju viise tänada, näiteks verbaalselt, kirja või e-kirja teel, telefoni teel, avalikult, palvetades, kellegi ettevõtmist soovitades, tänulikkuse päevikut pidades (nagu eespool mainitud), tänukaarte jagades või väikse märkmega.
  • Pane kirja omadused, mida endas hindad.
  • Ole oma pere ja sõprade ringis tänulik iga päev.
  • Keskendu asjadele, mille eest oled tänulik, enne magama jäämist. On tõestatud, et see parandab une kvaliteeti.
  • Ära keskendu sellele, mis sul puudu on – ava oma silmad ja näe neid, kellel on vähem.
  • Praktiseeri tänulikkust rasketes oludes. Lihtne on olla positiivne, kui elus on kõik hästi. Teine lugu on aga katsumuste ja raskuste ajal. Pea meeles, et keegi ei ole probleemidest päästetud, kuid alati, ka keerulisel ajal, on võimalik leida midagi positiivset.
  • Otsusta olla tänulik ja pea meeles, et tänulikkus ei olene asjaoludest. Tee valik olla tänulik. Tänulikkus on teadlik otsus ja harjumus, mis nõuab tähelepanu ja pidevat harjutamist.

Tuntud blogija ja kirjanik Marc Chernoff (Marc & Angel Hack Life) kirjeldab tänulikku inimest järgmiselt. Ta ei võta asju iial enesestmõistetavana. Ta annab vastu. Ta elab hetkes ja hindab elus olemasolevat. Ta mõistab, et kontrollivajadusest loobudes mitmekordistub tänutunde tõenäosus. Kõrgeimale tasemele viib peale tänulikkuse sõnades väljendamise iga päev tänutundes elamine.

Mis on tänuliku elu tagajärg?

Tänulikkus aitab asetada rõhuasetuse teisale, näiteks puuduselt küllusele. Uuringud näitavad, et tänulikkus parandab elukvaliteeti igati. Tänulikkus teeb õnnelikumaks. Tänutunne vähendab hirmu, sest raske on olla samal ajal tänulik ja kartlik. Tänulikkus kindlustab usku ja uskumusi, tuletades meelde, et inimene ei ole raskes olukorras üksi. Tänulikkus annab meelerahu. Ning lõpetuseks, tänulikkus annab meelekindlust oma eesmärkide saavutamisel.

Veel mõni tänulikkuse tagajärg: üleüldine parem enesetunne, tervemad inimsuhted, märkimisväärselt suurem õnnetunne, parem enesevalitsus ning füüsiline ja vaimne tervis. Sportlasel tõstab tänulikkus enesehinnangut, mis võimaldab saavutada paremaid tulemusi.

Mis on tänulikkuse kasutegurid?

Neid on mitu, näiteks parem füüsiline, emotsionaalne ja sotsiaalne enesetunne. Tugevam süda ja immuunsüsteem. Madalam vereõhk ja stressihormoonide tase. Parem neerude töö. Parem uni ja pikaealisus. Rohkem energiat. Vähem valusid. Enese eest paremini hoolitsemine, sh vähesem suitsetamine ja alkoholi vähem tarbimine. Suurem tõenäosus teha trenni.

Tänulikkus toob ka rohkem optimismi ja õnnetunnet. Kaotuse ja kriisi olukorras tunnete end teistega rohkem ühenduses olevat. Andestamisvõime ja empaatia on suuremad, agressiivsus seevastu väiksem. Kogete vähem stressi, ärevust, peavalu ja depressiooni. Teil on suurem tõenäosus oma eesmärke saavutada, otsuseid langetada ja olla tegus. Teil on kõrgem vaimsus (võime näha endast enamat). Tulete kriisiga paremini toime. Kadedus ja materialism on väiksemad ning rahulolu eluga seega suurem.

Tänulikkus kui voorus ei ole hiljutine avastus. Seda on teadvustatud läbi ajaloo.

  • „Tänulikkus pole mitte ainult voorustest suurim, see on kõigi vooruste allikas.“ (Cicero)
  • „Tänulikkus on õilsate hingede tunnus.“ (Aisopos, Kreeka valmimeister, 620 e.m.a — 564 e.m.a)
  • „Keskendu käesoleva päeva täiuslikkusele.“ (William Law, 1681–1761, anglikaani kirikuõpetaja)
  • „Arenda harjumust tunda tänulikkust iga hea asja eest, mis sinuni jõuab, ning pidevalt tänu avaldada. Ja kuna kõik asjad on andnud panuse sinu saavutustesse, peaksid tänu tundma kõige eest.“ (Ralph Waldo Emerson, 1803–1882, Ameerika esseist ja filosoof)
  • „Tänulikkus on vaktsiin, vastumürk ja antiseptikum.“ (John Henry Jewett, 1863–1923, mõjukas Briti protestantlik jutlustaja ja kirjanik)


Debbie seisukorra halvenedes oli oluline, et hospiitsikülastuste ajal arutaksin tema ja ta perega saabuvat reaalsust, nimelt tema surma. Elu lõpust mõtlemine ja rääkimine ei ole lihtne. See on ehk üks keerulisemaid teemasid üldse. Abi võib olla järgmiste küsimuste arutamisest. Mida tähendab valmisolek elu lõppemiseks? Mis on surma vaimne mõõde? Enamik meist ei taha sellistest asjadest isegi mõelda. Kuid need, kes teavad, et elu lõpp on lähedal, hakkavad tihtipeale surmakogemuse üle mõtisklema.

Minu kogemus hospiitsiõena näitab, et enamik surevaid patsiente igatsevad kedagi, kellega surmast rääkida, kellega oma hirme ja ärevust jagada. Seega ei peaks pere ja sõbrad kartma olla üksteisega avatud ja aus.

Kui elada on jäänud veel vähe aega, tuleb tihti teha otsuseid, et allesjäänud päevad või nädalad võimalikult hästi ära kasutada. Peagi surevate inimeste elukvaliteet on tihti väga kõrge. Miks? Neil on vabadus keskenduda sellele, mis on tõeliselt oluline.

Sobilikud küsimused, mida esitada surevale patsiendile või lähedasele.

  • Mida soovid veel saavutada?
  • Mida sul asjade kordaseadmiseks veel vaja teha on?
  • Kellega koos tahad aega veeta?
  • On sul kirju, mida tahad veel kirjutada; vestlusi, mida pidada; asju või muresid lahendada?
  • Mis sulle rõõmu tooks?
  • Mis vähendaks sinu hirmu?
  • Kellega tahad surres koos olla? (See on üks tähtsamaid küsimusi.)
  • Millist matust, mälestusteenistust või muud mälestusüritust enda surma järel soovid?


Need küsimused võivad olla valusad, kuid ühtlasi tuua suurt rõõmu ja sisemist rahu. Paljud ravimatut haigust põdevad inimesed vajavad ja tervitavad inimesi, kes selliste vestluste eest ei page. Neil on vaja kedagi, kes neid julgustaks, kaastundlikult kuulaks ja vajadusel jagaks enda ideid ja elukogemusi.

Kes saab aidata elu lõpuga seotud asju arutada?

  • Vaimulikud: õpetajad, preestrid, rabid, kaplanid (hingehoidjad) ja teised vaimsed teejuhid. Nad on elu lõpule lähenevatele inimestele ja nende lähedastele tähtsaks abiallikaks. Igal religioossel ja filosoofilisel kogukonnal on surma ja suremisega seotud omad uskumused. Vestlus kellegagi, kes oskab tundlikult kuulata ja samal ajal väljendada teatud usupositsiooni, võib olla tõeline kingitus. Paljud usujuhid tulevad rõõmuga appi isegi siis, kui inimene ei ole ametlikult nende kirikust, sünagoogist või muust kogukonnast. Ära karda küsida.
  • Terapeudid. Nõustajast või terapeudist on eriti palju kasu siis, kui inimesel või perel on käsil raskeid teemasid, nagu näiteks lahendamata peretülid. Mõni terapeut keskendub leina ja kaotuse teemadele.
  • Toetusgrupid. Tihti aitab see, kui rääkida teiste samas olukorras inimestega. Patsient võib jagada lugusid ja leida huumorit seal, kus teised ei pruugi seda näha. Kohalikul haiglal või hospiitsil võib olla võimalike tugigruppide nimekiri.
  • Sõbrad ja pere. Enamasti ei ole perel ja sõpradel eriväljaõpet. Neil ei pruugi olla isegi varasemat kogemust sureva inimesega. Kui nad aga on valmis üle saama ebamugavustundest, mida võivad tekitada surma ja suremisega seostuvad emotsioonid, võib neist kõige rohkem abi olla.


Üks viimaseid vestlusi sureva inimesega on hüvastijätt. Kallile inimesele ei ole kerge head aega öelda. See on elus üks raskemaid asju. Kui mu enda ema oli hospiitsis, oli talle suremiseks loa andmine kahtlemata kõige raskem, mida ma iial teinud olen. Ta oli surres peaaegu 97aastane, kuid kutsus mind endiselt oma „väikeseks tütreks“. Kallile inimesele suremiseks loa andmine ei ole valikuvõimalus. Vastupidi, see on väga vajalik!

Surevale inimesele on tähtis otsesõnu öelda, et ta võib surra või vabaks lasta. Tihti on juhtunud, et mõni inimene hingitseb vaeveldes, kuni pereliige talle suremiseks loa annab.

Sellistel tõsistel teemadel juttu ajades on tänulikkusel suur roll nii surija kui ka nende jaoks, kes eluga edasi peavad minema. Peatüki alguses mainitud Goldsteinide noor perekond oli minu jaoks hea näide, kuidas tänutunne saab kohutavast olukorrast kingituse teha. Nad taipasid, et tänulik suhtumine aitab neil elust viimast võtta. Nad hindasid kõrgelt iga koos veedetud päeva, tundi, minutit ja sekundit. Nad tõesti mõistsid, et elus ei ole mingeid garantiisid, seega ei olnud neil ka midagi kahetseda. Sellise suhtumisega suutsid nad saavutada kõige raskema asja elus — nad suutsid kalli inimese vabaks lasta.

Kuidas anda kallile inimesele luba suremiseks?
  • Istu oma lähedase voodiservale, võid isegi tema kõrvale pikutama visata.
  • Pea meeles, et kuulmine on viimane meel, mille keha kaotab. Isegi juhul kui su lähedane ei saa suhelda, kuuleb ja mõistab ta sind sellegipoolest.
  • Abi võib olla sellest, kui ütled oma lähedasele: „Armastame sind väga ning hakkame sind hirmsasti igatsema, kuid kõik saab korda.“ Enamasti soovib inimene selliseid sõnu kuulda korduvalt, enne kui ta suudab vabaks lasta.
  • Ütle, mida soovid. Selleks võib olla lihtsalt „ma armastan sind“ või ühiste mälestuste meenutamine. Võid vabandada „selle pärast, mida tegin, mis asjad meie vahel pingeliseks või raskeks muutis“. Võid teda ka tänada.
  • Pisarad on hüvastijätmise loomulik osa. Neid ei pea oma lähedase eest peitma. Pisarad väljendavad sinu armastust ning aitavad nii sinul kui ka surijal „vabaks lasta“.