Mõistet „psühhopaat” hakati laiemalt kasutama 1960. aastatel, kuigi esimene raamat kirjutati sel teemal juba 1941. Hervey Cleckley „The Mask of Sanity” („Terve mõistuse mask”) on sellest ajast peale olemas olnud.
Mõiste „psühhopaat” üle on arutletud aastakümneid ja ma ei kavatse selle selgitamiseks palju sõnu raisata. Nendin, et mõistet kasutatakse laialdaselt ja mõnikord valesti. Paljud nimetavad ebameeldivaid inimesi vastikuteks psühhopaatideks, kuid see on liiga lihtsakoeline lähenemine. Kahjuks on mõiste muutunud umbmääraseks ja kipume unustama, et psühhopaadid on päriselt olemas. 1970. aastate Rootsis oli mõiste stigmatiseeritud ja kasutusele otsustati võtta väljend erihoolt vajavad inimesed. See oli, nagu ka hiljem selgitan, hullumeelne, seetõttu otsustati 1980. aastatel nimetada psühhopaate jälle nende õige nimega. Moodsamaid eufemisme püütakse pidevalt tarvitusele võtta, kuid oleks ohtlik peita säärane käitumine millegi ebamäärase taha. Mina olen otsustanud kasutada mõistet „psühhopaat”.
Psühhopaadid on raudkindlalt ohuks kõigile ümbritsevatele ja üleüldse kogu ühiskonnale. Seda põhjusel, et nad on hundid poninahas. (Hunt lambanahas on natuke vanamoodne, kas sa ei arva?)
Olemas on kontrollnimekiri, mille on loonud üks lugupeetumaid teadlasi sellel alal. Kanadalane Robert D. Hare on tegutsenud alates 1960. aastatest ja on kahtlemata üks juhtivatest ekspertidest. Ta on peaaegu viiskümmend aastat kõikjal maailmas psühhopaatide kohta loenguid pidanud. Tema arvamus on selge ja konkreetne: psühhopaadid on olemas, ja neid on tunduvalt rohkem, kui arvata oskame.
Aga kas see on üldse probleem?
Psühhopaatia on vähemalt sama tavaline kui näiteks skisofreenia. Erinevuseks on asjaolu, et psühhopaadid panevad toime tunduvalt hullemaid tegusid. Tagajärjed on ulatuslikud. Minu arvates on nad süüdi paljudes riskantsetes äritegevustes, abielulubaduste abil raha välja petmistes, pettustes ja kelmustes, vargustes, jõugukuritegudes ja narkokaubanduses. Kuid ka suurtes kannatustes, mida on põhjustanud sõjad, mõrvad ja füüsiline vägivald, vägistamised, pedofiilia, laste väärkohtlemine, piinamine ja inimkaubandus.
Olen veendunud, et paljude riikide valitsuses istub hulgaliselt psühhopaate. Kahtlemata leidub neid ka kõrgetes militaarametites. Psühhopaadid hindavad ju üle kõige staatust ja võimu ning kui saad end tippu nihverdada, siis miks mitte seda teha?
Enamik psühhopaate ei soorita ilmseid kuritegusid, vaid elab meie kõigi keskel, teeseldes normaalset inimest. Ja me ei ole veel puudutanud neid indiviide – sõnumitoojaid –, kes on veennud miljoneid, et seisavad otseses kontaktis kõrgema jõuga, mis karistab meid kõiki, kui me ei kuuletu. Mõtle nende peale, kes õhutasid kunagi inimesi oma elusaid lapsi maja alla matma, et jumalatele meele järele olla. Kui see ei ole manipulatsioon, siis ma ei tea, mis on.
Fooliummütsike! karjatab nüüd ehk keegi. Sa kõlad juba nagu mingi vandenõuteoreetik. Mõistan, mida öelda tahad, kuid loe edasi ja vaatame, mida paarisaja lehekülje pärast arvad.
Kui sa ei ole varem psühhopaatide üle eriti juurelnud, muutud nüüd ilmselt mõtlikuks. Nii palju inimesi, kes käituvad sedavõrd petlikult? Kas see on võimalik? Teisest küljest selgitab see mõningaid teisi asju, mille üle tõenäoliselt samuti juurelnud oled. Pole ime, et maailm on selline, nagu on!
Vaata ringi. Juba ammu pole ajad olnud sama ärevad nagu praegu.
Hare kontrollnimekiri, revideeritud PCL-R 2016
Seda tüüpi isiksusehäire kohta leidub palju materjali ja raamatu lõpust leiad kirjanduse nimekirja, kui soovid asja süvitsi uurida. Soovin anda sulle piisavalt teadmisi, et tunneksid ära inimese, kellel esineb üks või mitu psühhopaatilist joont – ennekõike anda sulle oskused, kuidas end kaitsta.
Isegi kui sa ei ole lammas või poni, pead oma pääsemisvõimaluste osas realistlik olema. Kui dramaatiliselt see ka ei kõla, on psühhopaatidel vaid üks eesmärk: kõik privileegid endale krabada.
Toon mõne põgusa näite, mida kontrollnimekirja iga punkt täpsemalt tähendab.
1. Libekeelsus / pinnapealne võlu
Psühhopaatidel on sageli rikkalik sõnavara. Paljud räägivad äärmiselt kiiresti ja sul on raske nende mõttekäike jälgida. Nad on võluvad, naeratavad palju, jagavad komplimente ja saavutavad meelituste abil imelihtsalt populaarsuse. Kuigi nende jutt on tihti ebaloogiline ja seosetu, panevad nad meid kõike uskuma.
2. Suurejooneline eneseväärtustamine
Nad peavad end teistest paremaks. Nad on väärtuslikumad ja edukamad kui keegi teine. Paljud psühhopaadid on klassikalised nartsissistid, nad armastavad vaid iseennast. Nende jaoks on tõeliste või väljamõeldud edusammudega hooplemine sama tavaline kui tassi kohvi tellimine. Peale selle usuvad nad, et seisavad kõrgemal kõikidest seadustest – peale iseenda omade.
3. Puuduv kahetsus- ja süütunne
Psühhopaadid ei ole põhimõtteliselt võimelised tundma kahetsust. Nad võivad mängida kahjutunnet, kui see neile sobib, kuid tegelikult ei ole neis seda tunnet mitte kunagi. Teiste inimeste kahjustamine ei tee neile muret. Pole oluline, kas tegemist on kõige hullema vaenlase või nende enda järeltulijaga. Olulised on vaid nemad ise.
4. Puuduv empaatiavõime
Psühhopaat teab, et midagi sa tunned, aga ta ei ole sellest huvitatud. Ta võib silmitseda raskelt vigastatud inimest ja nentida, et päris põnev. Kuid see ei lähe talle korda ja enamik psühhopaate on sellega rahul. Nad on uhked, et ei kannata empaatianimelise „isiksusehäire” all, sest niimoodi on palju lihtsam vägivallatseda või petta.
5. Patoloogiline valetamine
Valetamine on sama loomulik nagu hingamine. See ei nõua mingisugust pingutust. Kui psühhopaadi vale paljastatakse, ei ole tal absoluutselt piinlik. Ta teeb kannapöörde ja väidab, et pole midagi sellist mitte kunagi öelnud. See on lihtsalt arusaamatus. Nad valetavad ka siis, kui selleks puudub igasugune põhjus. Lõbus on ju inimesi ninapidi vedada.
6. Petlikkus/manipulatsioon
Psühhopaadid oskavad äärmiselt hästi tabada inimese nõrku kohti. Ja psühhopaat pöörab need nõrkused kiiresti ohvri vastu, et teda tüssata ja haneks tõmmata. Teiste inimeste peal trampimine on juba tema loomuses. Teiste tunded ei lähe talle absoluutselt korda ja see muudab ta osavaks manipulaatoriks. Kuna ta ei hooli eriti vahelejäämise ohust, võtab ta tohutuid riske ja käitub nii jultunult, et meil on raske oma pettasaamist uskuda.
7. Madal emotsionaalsus
Neil ei olegi õigupoolest tundeid. Pole hirmu, kartust, ärevust, kahetsust – pole mitte midagi. Tõeline emotsionaalne ikaldus. Siiski ei pea neist kahju olema, sest enamasti on nad rõõmsad, et pääsevad liigsest emotsionaalsusest, kui intriigitsevad ja petavad. Pane siiski tähele, et psühhopaat teeskleb neid tundeid.
8. Impulsiivsus
Nad elavad praeguses hetkes ega tee tulevikuplaane. Kui tekib näljaimpulss, siis söövad. Nad ei kuluta aega plusside ja miinuste kaalumisele. Tagajärgede peale ei mõelda ja see muudab nad haavatavaks. Tavaline inimene enamasti mõistab, mis juhtub, kui kedagi keset tänavat rünnata, kuid psühhopaat niimoodi ei mõtle. Kõige kehvema impulsikontrolliga isikud istuvad ka vanglas.
9. Nõrk enesekontroll
Kuigi nad sooritavad hirmuäratavaid tegusid, on nad ise äärmiselt tundlikud. Väikseimgi eksisamm või läbimõtlematu kommentaar, mida võib pidada provokatsiooniks, võib päästa valla vägivaldse vihapurske. Kui psühhopaat on vägivaldne, siis ta lööb, vastasel juhul saab sulle aga osaks verbaalne okse, kui juhtud oma suu valel ajal lahti tegema. Kummaline on ka asjaolu, et viha lahtub äärmiselt kiiresti. Nagu oleks tema küljes sisse- ja väljalülitusnupp.
10. Vajadus põnevuse järele / kergelt tekkiv igavustunne
Nad vajavad oma dopamiinilakse. Põnevus ja erutus on kõige olulisemad. Kui nad ise pööraseid tegusid korda ei saa saata, proovivad nad ässitada teisi. Kui tavainimene muutub politseiautot nähes närviliseks ja heidab pilgu kiirusemõõdikule, võib psühhopaat korravalvureid hoopis provotseerima hakata. Ja seda vaid põnevuse nimel.
11. Vastutusvõime puudumine
Nad ei võta mitte kunagi millegi eest vastutust. Võlgade tagasimaksmine, laste elatis, kaitstud juhuseks – psühhopaat ei pea midagi niisugust oluliseks. Tal on ükskõik ja ta pääseb tihti terve nahaga, sest maailmas on palju rohkem neid, kes vastutuse võtavad. Tõeline psühhopaat ei vastuta ka omaenda laste eest, kuigi väidab end neid armastavat. Ta võib nad ka toidu ja veeta pikaks ajaks maha jätta.
12. Varased käitumisprobleemid
Enamik psühhopaate ilmutab kõrvalekaldeid juba enne kaheteistkümneaastaseks saamist. Tegemist võib olla kõigega, alates loomade ja teiste laste julmast kohtlemisest kuni muretu varastamise ja valetamiseni välja. Esineb ka väga varajasi seksuaalseid kogemusi ja leidub kaheteistkümneaastaseid vägistajaidki.
13. Antisotsiaalne käitumine täiskasvanueas
Tõeline psühhopaat ei hooli ühiskonnas kehtivatest normidest. Talle ei kehti reeglid, mis kehtivad teistele. Need piiravad tema vaba tegutsemist, seega mõtleb ta välja omaenda reeglid. Kuid just sel põhjusel satuvad nad tihti luku ja riivi taha.
14. Parasiteeriv eluviis
Psühhopaat usub, et oma erakordsuse tõttu on tal õigus kõigi teiste kulul parasiteerida. Ta ei maksa mitte kunagi arveid, kui on võimalus keegi teine seda tegema panna. Ta satub tihti kohtutäituri hambusse, sest maksetähtajad panevad ta haigutama. Ta ei küsi iialgi restoranis tšekki (rahakott on alati koju ununenud) ja laenab meelsasti raha oma lähedastelt, kavatsemata tagasi maksta. Kui keegi ta vahele võtab, ajab ta süü teiste kaela.
15. Liiderlikkus
Tihti on psühhopaadil palju põgusaid seksuaalkontakte. Tema võluv olek tõmbab naisi ligi, seega pole partneritest puudust. Peale selle lisab pidev truudusetus elule särtsu ja on ju põnev oma abikaasat petta. Kas ta pääseb ka seekord puhta nahaga?
16. Pikaajaliste eesmärkide puudumine
Kui elad praeguses hetkes, pole sul vaja tulevikuplaane teha. Psühhopaat ei planeeri midagi, see ei käi kohe üldse kokku tema impulsiivse meelelaadiga. Sageli on psühhopaat justkui nomaad, kes vahetab partnereid ja tööd nii, nagu juhtub. Ta ei vaata mitte kunagi edasi ega tagasi. Eesmärk on ju elada teiste kulul, ja just seda ta teebki.
17. Vastutuse mitte võtmine
Ükskõik, millega ta ka hakkama on saanud, ei tunnista ta seda kunagi. Isegi kui ta on filmilindile jäänud, eitab ta seda. Psühhopaadil on alati keegi, keda süüdistada. Isegi kui ta mõistab, et on eksinud, on peksupoisiks keegi teine. Kellegi teise patuoinaks tegemine võib talle suisa lõbu pakkuda.
18. Kuritegevus noorukieas
Sageli on psühhopaadid juba varakult seadusega pahuksis. Kuna psühhopaatia hakkab tihti välja paistma juba kümneaastaselt, jõuavad nad nooruses hulga pahandusi korda saata. On kindlasti hälbeline, et viieteistkümneaastased vägistavad, vägivallatsevad, röövivad ja isegi mõrvavad.
19. Tingimisi karistuse rikkumine
Kordan – tavalistest reeglitest psühhopaadid ei hooli. Ka trahvid ei tee meelehärmi. Neil ei ole hirmu tagajärgede ees, kuna nad ei suuda nende peale mõelda. See tähendab, et nad teevad põhimõtteliselt seda, mida ise tahavad, kui jälle inimeste keskele astuvad.
20. Kriminaalne mitmekülgsus
Kui paljud teised kurjategijad on spetsialiseerunud ühele asjale – rahaautode või inimeste röövimisele, vägivallatsemisele või ehk narkootikumidele –, on psühhopaat tunduvalt mitmekülgsem. Ta on uudishimulik ja proovib kõike.
Kuidas nimekiri toimib? Kas kõik võivad seda kasutada?
Nimekirjas on kakskümmend omadust ja punkte antakse olenevalt häire raskusest. Kui vaatlusalune ei ilmuta näiteks kunagi märki nartsissismist, saab ta null punkti. Kui aga ilmnevad nähtavad nartsissismi märgid, saab ta ühe punkti. Aga kui see isiksusejoon on põhimõtteliselt kogu aeg olemas, saab ta kaks punkti. Selle nimekirja maksimaalne punktiarv on 40. 35–40 punkti on saanud tuntud psühhopaadid, nagu näiteks Charles Manson1 ja mõned sarimõrvarid, kuid juba 15–20 punkti juures tuleb Robert Hare sõnul olla ülimalt tähelepanelik. Sellisel juhul on tegemist inimesega, kellel on halvad kavatsused. Kui kohtad kedagi, kes „skoorib” 30 punktiga või rohkem, peaksid oma olukorrale mõtlema – ja kiiresti! Siis oled tõsise probleemi ees, ja kõige hullemal juhul on psühhopaat sulle lähedane inimene.
Katkend Thomas Eriksoni raamatust "Psühhopaadid minu ümber. Kuidas vältida ärakasutamise ohvriks langemist?", mis on järg Rootsi käitumisteadlase, koolitaja ja kirjaniku Thomas Eriksoni ülimenukale raamatule „Idioodid minu ümber”.
