"Kuidas saan enda sisse vaadata, kui enne uinumist projitseerin lakke kulu-tulutabeli, mis meenutab, et kodulaenu intress tõusis."

 (2)
"Kuidas saan enda sisse vaadata, kui enne uinumist projitseerin lakke kulu-tulutabeli, mis meenutab, et kodulaenu intress tõusis."
Foto: Matthew Lancaster/Unsplash

Kas olete kunagi mõelnud, milline vabadus on mitte midagi omada? Meid on kasvatatud teadmisega, et rohkemat omades, oled õnnelik. Mu meelest on isegi välja mõeldud lauamäng “Võidab see, kel on surres rohkem asju.”

Sul peab olema euroremondiga korter või hoopiski — maja — liisingus, veel ilusam auto… liisingus. Hea, kui on mitu krediitkaarti. Enamus on neist muidugi miinustes, sest kõike omada soovides, libiseb krõbisev kiiresti näppude vahelt. Lisaks eelnevale on ilmselt veel mitu kodumasinat… järelmaksuga soetatud. Sest naine tahab Brandti (mis siis. et eelmine töötas ka veel ideaalselt)! Ja raudselt üks kaugemaa reis ettemaksuna soetatud, mida kolmveerand aastat, rõvedalt tööd rassides, oodata. Peab ju olema motivatsioon, mis sunniks hommikul ärkama, et siis veeta nädalake Sharmis ja tunda, et i am living my life!

Nõnda aastapanu. Kaelani võlgades või vähemalt liisingute all ägisedes. Ja kui siis tuleb keegi, kes ütleb, et vaata enda sisse, leia sisemine rahu, mediteeri, armasta, veere enda valgusega üheks — tahaks jalaga panna sõnumitoojale… Kuidas saan enda sisse vaadata, kui enne uinumist projitseerin lakke kulu-tulutabeli, kus on äkitsi tekkinud üks rida, mis on bold'is ja punaseks tehtud meeldetuletusena, et pean veel ühe lisatöökoha hankima ja ehk öötunde tegema hakkama, sest kodulaenu intress hoopis tõusis langemise asemel.

Seotud lood:

Hommikul ärkad ja enne, kui jõuad päriselt tagasi reaalsusesse, saad külma vee kaela, mis tuletab meelde, et ikka veel teed tööd, mis ei meeldi, lihtsalt selleks, et enda laia eluviisi kinni plekkida. Ja oleks siis, et see eelmisel kuul jõhkra hinnaga järelmaksuga ostetud “umbe pehme ja ülisuur” diivan veel sellel kuul ka sama pehme ja suur tunduks. Või see ülimugav ja lihtsasti laetav elektriline varstolmuimeja reaalselt ka need paganama lastekrõbinad maast üles korjaks. Ei, ei korja. Ajapuudusest ja närvitsemisest tulenevalt hakkad imejat vastu maad peksma, ent ka see seda paremini imema ei pane. Lõpuks võtad ikka vanakooli harja-kühvli prügikasti tagant välja ning lükkad “s*ta” kokku, sest närvitsed seda tehes vähem ning krõbinad jõuavad reaalselt ka prükkarisse. Aga vähemalt mul on ülisuur diivan ja mitusada eurot maksev varstolmuimeja köögis! Kui mitte enda jaoks, siis naabreid ajab ikka kadedaks...

Üks armas inimene ütles mulle mõni aeg tagasi, et tal on olnud privileeg olla vaene. Teeb seda, mida oskab ja tahab. Ei vastuta kellegi ega millegi ees. Elab täpselt selliselt, et end hästi tunda. Ja kui ka ongi päevi, mil söögiks vaid makaronid või tont teab, ehk pole alati sedagi — noh, mõni paastupäev pole kellelegi meist halba teinud.

Ma ei mõistnud päris lõpuni toona tema mõtet, kuna ägisesin ise erinevate kohustuste all. Ja tahtsin ikka rohkem ja valjemini ja kaugemale ja kohe... Laenude ja liisingute nimetused kulu-tulutabelis võtsid enda alla enamuse Exceli lahtritest. Nagu meil kõigil. Aga seda rõõmutunnet nagu polnud. Justkui kõik oli olemas, aga hinges sooja tunnet polnud. Käisin seda aeg-ajalt otsimas metsast, sõbrannade seast, veinipudelist. Ei leidnud. Kuni tegin elus pöördelise muutuse ja hakkasin päriselt otsima, mida teha tahan. Kes ma olla tahan? Kuidas elada tahan? Kui täna oleks minu elu viimane päev, kas saaksin olla aus, öeldes, et olen elanud täpselt nii nagu soovisin? Või olen päriselt elamist kogu aeg edasi lükanud? Kas olen päriselt armastanud? Kas olen kogenud piisavalt lähedust ja hellust? Kas olen päriselt tundnud, et mind armastatakse, et olen oluline, et mind vajatakse? Enamusele küsimustest oli vastus eitav. Õõvastavad olid õhtused magama jäämised ja öised unetused, kuna tulevaste arvete tasumised, lisaks emotsionaalsele valule, tekitasid hirmuhigi palgele.

Olete mõelnud, mis tunne on olla vaba? Vaba kohustustest? Ära elamiseks ei ole inimesel palju vaja. Ja selleks, et ära elada, ei pea 18 h päevas tegema tööd, mida vihkad või mida teed ainuüksi seetõttu, et kaela võetud kohustused saaksid tasutud. Mõte “hea elu” ei pea ilmtingimata tähendama suurt pangakontot ja kalleid asju enda ümber. Ausalt.

Lõpuks taandub kõik sellele, milliste tegevustega oma päevi mööda saadad, millised emotsioonid on päevas valdavad, kui palju tunned end armastatult, kui palju oled saanud ise jagada armastust, kui palju päevas naerad, kui palju suhtled inimestega, kes annavad nii palju tagasi, kui rahulikud on ööd, mis motiveerib hommikul ärkama?! Kas on võimalust mõni hommik ka mitte ärgata, vaid veetagi terve päev duši all käimata pidžaamas voodis, kuulates lemmikalbumit või vaadates 12 tundi järjest seriaale?! See on vabadus.

Vabadus teha, mida soovid ja mitte midagi, mida ei soovi. Tegevusvaldkondi on meie ümber nii palju ja kindlasti leiab igaüks midagi, mis on just tema hinge toitev. Oluline on mõista, et vabadus on pakkida ühel päeval oma asjad, mida ilmselt polegi teabmispalju, öelda üles elukoha üürileping ja sõita teisele poole maakera. Või metsa. Tagasi juurte juurde.

Ma ei mõista hukka kellegi eluviisi. Ja ei väida, et eluasemelaen ja autoliising oleksid halvad asjad. Lihtsalt mõtlesin teiega jagada mõtet, et alati pole nii palju vaja omada, et tunda end hästi ja olla õnnelik. See karantiin peaks meid panema mõtlema, et kuhu kiirustame, miks nii palju ja valjult soovime, kuhu nende asjade ja liigtarbimisega lõpuks jõuame? Miski pole juhuslik. Ka Maailma peatumine mitte.

Teinekord piisab õnnelikuks olemiseks ja meelerahuks esmavajaduste rahuldamisest. Meelerahu leidmine sõltub pigem tegevusvabadusest ja asjade vabast olemisest. Ükski metall ega kangas enda ümber ei suuda anda nii palju, kui soe kallistus, heas seltskonnas veedetud 3 tundi, metsa lõhn peale suvist vihma, sisse kantud riietusese või mugavaks lamatud diivan.

Vabadus tähendab olla, kus soovid ja kui ühel hetkel on kõrini kõigest, siis võimalusest lahkuda ning liikuda edasi. Pole ühtegi liisingut, laenu ega diskrimineerivat, ülinõudlikku, kiuslikku ülemust, kelle meele järele niiehknii pole küündinud ning tema nõudmistele suutnud vastata. Teinekord peidab meelerahu ja vabadus end hoopis askeetlikus elustiilis. Teinekord on tõesti privileeg olla hoopis vaene.

Mõelge hetkeks sellele, kui teil on elada jäänud kuu aega, mida siis teeksite? Kas töötaksite selles töökohas? Kas omaksite nii kõrge laenuga eluaset? Kas oleksite suhtes, mis aastaid juba ei rahulda? Kas oleksite oma eluga punktis, kus täna olete? Wake-up call

Me vajame olla vajatud, aga ei vaja rohkusesse, materiaalsusesse uppumist. Ei vaja kõiki neid privileege, mida toob kaasa ebajumala teenimine. Tean, mida räägin, sest olen tänaseks olnud mõlemal pool silda. Ja luban teile, et siinpool silda on tunduvalt rahulikumad ööd. Ja mul on kõik olemas. Aitäh, Elu!

Allikas: Väejõud