Lihtne on anda eraldiseisjana nõu ja öelda, et kuula oma südant. Samas mõistusehääl on tugevam ning suunab jõuga langetama otsust ratsionaalseid aspekte arvestades. Aga kumb on õigem? Kumb hääl annab mulle lootust, et ma teen õige valiku? Et ma ei kahetse peale otsuse langetamist? Et mind ootab ees ilusam eluperiood kui on olnud senini?

Tegelikult sellist lubadust ei anna sulle keegi. Mitte ühegi asjaga siin elus ei käi kaasas juhend ega anta garantiid. Ja seepärast, arvan mina, et südamehääl on kõige õigem, keda kuulata. Sinu sisemine jõud ja vägi on Sinule kõige lähedasemad ning teavad enim, mida just Sinu hinge arenguks tarvis on. Süda ja selle tšakra on puhas armastuseenergia ning selles sisalduv info antakse meile kõrgemalt. Armastuseenergial puudub omandihimu, mistõttu ei saa sellest saadud info olla Sulle kuidagi ega iialgi kahjulik. Meie meel aga projitseerib oma mustreid lähtuvalt kogetust ja ainult ego tasandilt. Me ei tea, mida tulevik tuua võib. Me kardame seda teadmatust. Armastus vabastab, hirm piirab. Meie meel mängib mõttemustritega kõige selle pinnal, mida me oleme füüsilises elus kogenud. Ma võin julgelt väita, et meel on alati piiratud vaadetega. Samal ajal, kui süda ja armastus annab võimaluse kogeda palju enamat ja laiemalt, sest armastus on ülim.

Aga kui sa tunned, et mingit kinnitust on sulle siiski tarvis, siis mõtle järgmiselt. Kui sa paned end ühte olukorda ja kujustad, mis tunde see sinus tekitab ning kui sa nüüd paned end teise olukorda ja kujustad, mis tunne sul siis tekib. Ühe valiku puhul tundsid end maadligi surutult, raskust hinges, äkki ka valu. Aga teise variandi puhul elevust, kergust, soojust. Sellisel juhul on ju ilmselge, et valik peaks olema teine. Isegi, kui teise valiku puhul ütleb mõistus (ja ta teeb seda sellise variandi puhul alati): „see on rumal valik, su elu on siis läbi, sellest ei tule midagi head”, peaksid sa just nimelt siiski järgima oma südant ja seda kergust ning tegema selle valiku, mis tundub mõistusele kõige jaburam, aga südamele kõige lähedasem.

Vaid tiivustatud olemised annavad meie elule mõtte. Ja kui aastate pärast sa mõtled sellele olukorrale tagasi ja ehk tunned mingisugust kahetsust või nukrust, siis sa saad olla enda vastu aus ja öelda, et tol hetkel, tolle minana sa ei oleks saanud teist valikut langetada, sest see oleks olnud liiga valus ja raske. Sa soovisid lennata, soovisid kogeda kergust ja põnevust, naudinguid ja elu poolt pakutavat võlu ning seepärast sa ka selliselt valisid. Pole vahet, kas 5 või 10 a pärast tundub see valik tagasivaadates jabur, aga tol hetkel sa ei saanud teisiti valida. Ja nii ongi õige. Kusjuures, ma olen üsna veendunud, et kui sa valid südame järgi, siis sellist tagasivaates jaburat või hukkamõistvat momenti ei tekigi. Südamehääl on ülim ja seda usaldama õppida on siinses maailmas üks kõige olulisemaid õppetunde.

Kui aga minna hetkeks tagasi meele juurde, siis meelel on tihtipeale meie eludes juhtpositsioon. Selle ta saavutab kuvades meile hirmu teadmatuse ja tulevase ees, lootuses, et me jääme hirmusse kinni ja jätkame sedasama igavavõitu elu, mis meile ammu juba rahuldust ei paku. Mitte, et meie meel ei tahaks, et me oleksime õnnelikud. Aga üldiselt on nii, et õnnelikud inimesed kipuvad katsetama liiga palju uusi asju, on rõõmsad ja vabad ning see meie omandihimulisele egole ei meeldi J. Seetõttu ei anna mõistus ja meel meile piisavalt adekvaatseid vastuseid õige otsuse langetamiseks. Nõnda pole meil ka julgust meie jaoks tegelikult õige valiku tegemiseks. Vastasel juhul oleks valik juba tehtud.

Kuna me ei tea lahendust ja me kardame seda, mis meid emma-kumma valiku korral ees on ootamas, siis otsustamegi jääda mugavusstsooni ja loodame parimat. Mõtleme, et küllap läheb paremaks, kui ma ise rohkem pingutan; iga asja peale ei saagi ärrituda ja peaksin endaga rohkem tegelema; Äkki on mul hoopis igav ja sellest tulenevalt tunnen rahulolematust. Jne. Kuigi, süda ehk räägib teisiti ja soovitab meil hüpata pea ees tundmatusse, tundub meile siiski jääda ohutu turvalisse, meie jaoks tuttavasse olukorda. Samas, räägitakse ju, et tõeline elu ja nauding algab siis, kui sa astud oma turvalisest keskkonnast välja ja teed midagi ülemeelelist. Midagi sellist, mida mõistus jalgu trampides hukka mõistab, aga mis südame sees kõvasti laulma paneb. Soovitan teil järgmise nädala jooksul püüda kõik valikud langetada just südamehääle järgi.

Esialgu on seda raske teha, kuna see hääleke on vaiki olnud aastaid ja nüüd, kui ta on sinuga kõnelema asunud, siis teeb ta seda üsna vaikselt. Küll aga, kui piisavalt harjutada ja lubada tal rääkida, siis on ta peagi äärmiselt valjuhäälne ja sellisel juhul on valikuid, õigeid valikuid juba palju kergem teha. Kui olete katsetanud seda südamehääle kuulamist ja mõne valiku tema juhtnööride järgi langetanud, siis peaks teid valdama tohutu kergus. See kergus ja vabanemistunne näitabki, et toimisite õigesti. Langetasite seekord õige valiku. Aga mõelge, kui seda kergust ja vabanemistunnet võiks koguaeg kogeda? Kas poleks võimas?

Allikas: Väejõud