Agressiivsus võib olla loov, aga ka purustav. See võib anda alguse uuele või tappa vana. Kui hoolega järele mõelda, siis selgub, et ilma selleta osutuvad võimatuks paljud olulised seigad meie elus. Et hakata kellegagi rääkima, tuleb rikkuda tema vaikus ja eraldatus. Et kedagi kallistada, tuleb rikkuda ta piirid, lühendada distantsi. Isegi seks pole võimalik ilma sissetungita. On oluline, et see väga tähtis osa elust oleks tasakaalus teiste elu osadega.

Mis siis peidab end agressiivsuse taga, kas ärevus, hirm või enesepiitsutamine?

1. Ärevuse vastaspool

Vahel tunneme hirmu ja ärevuse asemel raevu ning isegi ei mõtle, miks see nii on. Hirm sunnib meid kiirustades põgenema „ohutusse kohta“, milleks on raev. Pärast emotsionaalset käitumist tunneme end tugevatena — mitte enam haavatavatena. Nüüd pole me enam väikesed värisevad hiirekesed, vaid tohutud hiiglased. Seetõttu, avastades endas raevu, võiksime ehk kahelda selle ehtsuses ning küsida endalt, kas see mitte ei maskeeri meie ärevust, kas see mitte ei päästa meid kaitsetusest ja haavatavusest?

Analüüsigem …Läheb tarvis paberit, pliiatsit ja omaetteolemist.

Tegutse vabade assotsiatsioonide meetodi abil. Kui on võimalus rääkida sellest kõigest diktofoni, on see isegi paberist parem.

Instruktsioon

Tuleta meelde olukorda, kui olid kellegi suhtes agressiivne. Olukorda, mis sind paneb muretsema, sest olid liiga õel. Säti end mugavamalt istuma ja asu rääkima kõigest, mis sulle pähe tuleb sõna „agressiivsus“ puhul. Isegi kui see kõlab kummaliselt ja lausa inetult. Jätka seni, kuni väsid või kuni vabade assotsiatsioonide vool saab otsa. Seejärel puhka väheke — kuula muusikat. Lõdvesta end, et ümber lülituda. Siis tule harjutuse juurde tagasi. Kuula diktofoni või loe oma märkmeid. Mis sulle silma hakkab? Millised assotsiatsioonid panevad imestama? Loo sümboolne pilt. Kas oled väike või suur, tugev või nõrk? Milline on sinu vastane? Kui see oleks müüt või muinasjutt, siis millest see võiks rääkida? Kas hirmsast koletisest, kes põletab tule ja mõõgaga kõik oma teel? Ehmunud ja meeleheitel loomakesest? Milline koht keset seda kõike on hirmul? Mida kardab sinu muinasjutukangelane? Mida ta vajab, et mitte karta? Kirjuta või joonista oma agressiivsuse portree — see avab kogu selle tunde tegeliku tähenduse.

2. Kaitseme oma piire

Vahel asub meie agressiivsus tööle otsekui häiresignaal riigipiiri ületamise puhul. See on meie isiklik piir, mis jagab välise maailma ja selle, mida oleme harjunud omaks pidama ehk siis meie „omandi“. Selle kujuteldava liini sees on meie perekond, meie arusaam iseendast, meie väärtused ja mõtted, usk ja — loomulikult — meie keha. Kui keegi võõras tuleb liiga lähedale ja rikub meie piiri terviklikkust, reageerime sellele agressiivselt. Ning otsekohe muutume manipulatsioonide ohvriks. Reageerimata jätmine mõningate rünnakute puhul on jõu tunnus, kuna demonstreerides häirimatust, pöördub rünnak bumerangina solvajale tagasi. Kuidas siis kasvatada endas seda häirimatust ja tasakaalukust? Tuleb kindlaks teha, milline meie „omandi“ osa asub piirile kõige lähemal ning on avatud rünnakutele.

Läheb tarvis pliiatsit, paberit ja üksindust.

Instruktsioon

Asume uurima, kus on meie piir lõhutud ning kuidas näeb välja see koht, mis köidab tähelepanu ning sunnib koondama jõud.

Jaga oma paberileht kolme veergu.

Esimesse kirjuta, mida tegi inimene või milline nägi välja olukord, mis sundis sind olema agressiivne. Kirjuta üles konkreetsed tegevused ja väljendused, millele reageerisid.

Teine veerg on ette nähtud tunnete jaoks. Mida sa konkreetselt tundsid? Kas tigedust, ärevust, alandust, solvatust, mis veel? See veerg on väga tähtis, kuna see võib ulatada sulle niidiotsa välisest sisemisse. Sellest, mida sa kuuled ja näed, selleni, kuidas sa seda tunnetad ja interpreteerid.

Kolmas veerg räägib sellest, mida tähendab sinu jaoks oponendi konkreetne käitumine. Kas ta ei austa sind? Või sunnib sind tundma ennast nõrgana? Või pretendeerib sinu omandile või sinu kohale? Siia veergu kuuluvad sellised väärtused, mis saavad konfliktsituatsioonis häiritud. Enamasti on need väärtused, mida on kerge rünnata, kuna me ise ei hoia nendest eriti kinni. Näiteks tõde — oleme eriti agressiivsed , kui meid süüdistatakse valetamises. Samas teame ju ise väga hästi, et pisiasjades tuleb valet ette …

3. Agressiivsus — miks sa ennast lööd?

Sellist agressiivsuse liiki on raske ära tunda. Kes siis ikka mõtleb, et tema vigastuste ja haavade taga ei ole mitte saamatus, vaid alateadvuse jõud? Ometi on väga oluline teada saada, kas need kehavigastused, mis sageli korduvad, pole mitte sümboolselt väljendunud viha iseenda vastu.

Läheb tarvis pliiatsit ja paberit

Instruktsioon

Joonista skemaatiline inimkeha kujutis. Märgi ära need kohad, kus kõige sagedamini juhtuvad traumad. Olulised on just need vigastused, millised sa ise juhuslikult endale tekitad (lõikehaavad, põletused, sinikad, mis tekivad kokkupõrkest mööbliga, muhud, kui end vastu riiuleid ära lööd jne). Millised kehaosad saavad sul kõige enam kannatada? Nägu? Käsivarred? Põlved? Kas seda juhtub sagedamini kui kord kuus? Kui su käed saavad pidevalt kannatada, küsi endalt, miks „sa lööd ennast vastu kätt“? , mida oled teinud endale või kellelegi teisele? Kui kannatada saab pea, siis püüa aru saada, milliseid mõtteid tahad „endast välja lüüa“

Teadvustamine aitab sisemise konflikti keha tasandilt üle viia teadlikule. Ning selle asemel, et ennast füüsiliselt karistada, võib asuda mõtisklema ja analüüsima olukordi. Kehale on aga tähtis, et teda veidi hellitataks. Tal oli niigi kehv olla. Kingi talle (ehk siis endale) massaaž või mingeid teisi suurepäraseid naudinguid vabandusena kannatuste eest.

Allikas: Psihalogija