"Ma vihkan oma last! Vihkan ennast! Vihkan oma meest! Ma ei kannata seda kõike enam sekunditki välja!"
Tavaliselt ei teki sünnitusjärgne depressioon kohe pärast lapse sündi. See võib end ilmutada mõne nädala pärast ning sealt edasi juba aasta kestel. Ent sagedamini on seda tunda esimese kuue kuu jooksul. Oluline on eristada depressiooni tavalisest periooditi tekkivast halvast tujust, mis on vältimatu, sest koos lapse sünniga muutub täielikult kogu elu nii emal kui isal. Ning läheb tarvis aega, et harjuda uute rollidega. Selline tuju tekib ja möödub mõne nädalaga ega sega naisel elada tavalist elu ja hoolitseda oma lapse eest. Ent depressiivne seisund on suhteliselt harvaesinev nähtus, mida siiski tunneb umbes 10% naistest.
Kuidas sünnitusjärgset depressiooni ära tunda?
Depressioonis naisel on halb tuju, ta on väsinud, ta tähelepanu hajub, ta uni on rikutud, ta kas sööb liiga palju või ei söö peaaegu üldse, tema seksuaalsus on vähenenud. Depressioonile viitab ka ärrituvus, nutusus, samuti seriaalide maailma või sotsiaalvõrkudesse sukeldumine, et vaid reaalsest elust eemale saaks. Samas on paljud noored emad kimpus samade tunnustega. Kuidas siis ikkagi sünnitusjärgset depressiooni ära tunda?
Kui sinul on depressioon:
1. Oled meeleheitel ja lootusetu. Olevikku näed tumedates toonides, tulevik aga ei tõota midagi head. Näib, et lapse sünniga on sinu elu lõppenud.
2. Sa ei suuda rõõmu tunda. Sa ei oska enam naeratada, kui beebiga räägid. Sa ei tunne rahulolu ka sellest, mis sind varem innustas.
3. Tunned pidevalt süütunnet. Sulle tundub et oled kohutav ema ja abikaasa.
4. Sa tunnetad sageli päikesepõimiku ümber raskustunnet, valu või tühjusetunnet.
5. Oled hakanud enesetapust mõtlema.
Kui sinu lähedasel on depressioon:
1. Noor ema ei hoolitse enam enda eest. Käib ringi pesemata peaga, peseb ennast üldse harva ja unustab hambaidki pesta.
2. Teda ei huvita oma välimus. Ta ei osta moekaid asju, käib ühtede ja samade riietega. Väldib erksaid värvitoone.
3. Teda kimbutavad ärritushood, ta nutab ja satub sageli hüsteerikasse.
4. Ta hoolitseb lapse eest, teeb, mida vaja. Ent ta ei räägi ega mängi temaga ning reageerib beebi nutule suure hilinemisega.
5. Ema ei suuda tunnistada lähedastele, et on meeleheitel. Ta ei jaga nendega oma muremõtteid.
Mõned psühholoogid on arvamusel, et kerge sünnitusjärgne depressioon on bioloogiline mehhanism. Kui ema tunneb end väsinuna ja kurvana, ei lähe ta ju oma lapse juurest kusagile. Ta jääb lapse juurde ja kaitseb ohtude eest, sest see on lapsele vajalik. Ent tõeline depressioon on seotud negatiivsete tagajärgedega kogu perele. See mõjutab lapse emotsionaalset ja füüsilist arengut. Et oma ema „äratada“ ja tema tähelepanu võita, võib laps haigekski jääda. Tema keha saadab emale tugevaid signaale. Depressioon võib põhjustada enneaegse rinnaga toitmise lõpetamise. See kõik peegeldub vastastikustes suhetes lähedastega — abikaasaga, vanematega, sõpradega.
Kaasaegsed uuringud näitavad, et kui depressioon kestab liiga kaua, siis ei muutu mitte üksnes aju biokeemia, vaid toimuvad tõsised muutused selle ehituses. Seetõttu on väga tähtis, et ei kritiseeritaks noort ema tema „nõrkuse“ pärast, ei toodaks talle eeskujuks vanemat põlvkonda ega peetaks tema käitumist vaid kapriisiks. Temaga tuleb rahulikult rääkida ja veenda teda, et ta pöörduks abi saamiseks spetsialistide poole.
Teised psüühikahäired
Kõrgenenud ärevus. Noorele emale võib näida, et ta lapsel võib hingamine seiskuda, kui teda kõrval ei ole. Seetõttu kontrollib ta kogu aeg lapse hingamist. Ta võib karta nakkusi ning ei luba kedagi lapse juurde. Ta desinfitseerib kõiki asju ja pindu.
Obsessiiv-kompulsiivne häire. Vahel võib ema muretsemine kasvada üle kinnismõteteks. Näiteks sellest, et ta võib kogemata lapsele midagi halba teha. Võimalikud on ka igasugused rituaalid — liigne puhtusepüüd, sage pesemine ning pidev käte pesemine.
Paanikahäire. Häirivate hirmuhoogude tekkimine, mille ajal ema tunneb südamepekslemist või kiirenenud pulssi. Talle näib, et ta võib lämbuda või surra südameataki tagajärjel.
Asi on tõsine
Sünnitusjärgne depressioon võib tabada igat naist. Ent risk tõuseb, kui naisel on olnud eelnevalt depressiivseid seisundeid. Täiendavad riskifaktorid on raske sünnitus, keeruline sünnitusjärgne periood, perekonna toetuse puudumine. Väga harva läheb sünnitusjärgne depressioon üle sünnitusjärgseks psühhoosiks, mis on raske psüühikahäire. Naisel puudub kontakt reaalsusega, ta käitumine on ebaadekvaatne, tal võivad esineda hallutsinatsioonid. Ta võib teha lapsele või endale kahju. See on väga ohtlik ning vaja läheb spetsialisti abi. On oluline, et enne abi saamist, oleks keegi alati ema kõrval. Raske depressiooni puhul aitavad antidepressandid. Need hakkavad mõjuma kahe nädala jooksul ning naisel hakkab tunduvalt kergem — sümptomid kaovad. Kaasaegsed ravimid sobivad ka rinnaga toitmise ajal. Seega pole vaja karta, et need mõjuvad lapsele halvasti.
Tegevusplaan
Kõiki soovitusi võib täita igasuguses järjekorras või lausa üheaegselt.
Kui jutt käib sinust
1. Otsi tuge. Sa ei pea üksinda kõikide probleemidega hakkama saama. Ära häbene paluda ema või ämma abi lapsega tegelemiseks, et võiksid ise veidi puhata. Las mees võtab enda peale osa koduseid toimetusi. Kurda sõbrataridele, räägi neile oma muredest — läheb kergemaks. Kui on võimalik, kasuta koduabilise või lapsehoidja abi.
2. Hoolitse enda eest. Mõtle, mis võiks sulle rõõmu teha. Võimalik, et tahad basseini, sauna või kosmeetiku juurde minna või loeksid meelsasti paar tundi. Kindlasti organiseeri endale võimalus välja magada. Meeldivad toimetused tõstavad tavaliselt tuju. Ent pea meeles, et tõelise depressiooni puhul võib see kõik olla kergenduseks vaid täiendava abinõuna. Sa ei pea tundma süüd sellepärast, et oled endale puhkust andnud, ent tunned end ikkagi halvasti.
3. Ära püüdle ideaali poole. Ära ürita olla nagu reklaamidel olevad õnnelikud emad, kes ilusates kodudes oma armsaid lapsukesi suudlevad. See on väljamõeldud maailm, mida kritiseerivad ka tähed, kellel on ju vahendeid kauniks emaduseks. Orienteeru oma reaalsetele võimalustele ja ära ole enda peale vihane, et oled väsinud või tujutu.
4. Jaluta rohkem. Võimalik, et pead end lausa pingutama, et kodust välja minna. Vali jalutamiseks mõni huvitav siht, imetle loodust, linde, ilusaid maju. Hea, kui leiad seltsi.
5. Leia spetsialist. Tõelist depressiooni ravib psühhiaater. Ja see pole üldse nii hirmus, kui näib. Arst paneb täpse diagnoosi ja määrab õiged ravimid, mis seisundit kergendavad. Paljud inimesed kannatavad depressiooni all aastaid, siis aga hakates ravimeid tarvitama, kahetsevad, et seda juba palju varem ei teinud. Muide, kui sind ikkagi häirib sõna „psühhiaater“, konsulteeri siis alustuseks psühholoogiga. Tema leiab sinu seisundi põhjused. Võimalik, et need on tõepoolest kuhjunud probleemid ning füüsiline ja emotsionaalne väsimus. Kui aga asi on tõsisem, suunab psühholoog sind edasi.
Kui perekonnas on depressioon
1. Ära anna nõu. Pole vaja noorele emale rääkida, et ta end kätte võtaks. Depressiooni puhul see ei aita.
2. Aita. Ema töö on oma lapse eest hoolitseda. Kui ta tunneb puudust abist, on tal raske rahulik olla. Seega on tema lähedaste ülesandeks võtta olmemured enda kanda ja võimaldada talle piisavalt puhkust.
3. Kuula ta ära. Beebi eest hoolitsemine on naisele tohutu emotsionaalne koormus. Las ta räägib oma probleemidest, las ta nutab. Ära suhtu tema muredesse ükskõikselt , nagu ei vääriks need mingitki tähelepanu.
4. Toeta. Naisele võib näida, et ta lihtsalt „istub kodus“ ja ei tee midagi. Tegelikult ta töötab rohkem kui kunagi varem. Räägi talle, kui palju ta tegelikult teeb, kui paljude asjadega tegeleb, kuidas sa hindad tema pingutusi ja kui suurepärane on tema laps.
5. Anna nõu arsti poole pöörduda. Aita tal leida head spetsialisti.
Allikas: Domašni Otšag
