Tänu info lihtsale kättesaadavusele peaks ju kõik inimesed olema terved, tugevad, õnnelikud, edukad jms?! Ometigi see nii ei ole. Olen tänu blogi kirjutamisele ning VaimuKeha konverentsi korraldamisele hakanud märkama ühte põnevat asjaolu. Olen ka ise olnud igasuguse info otsinguil, selle leidnud, siis püüdnud rakendada, kuid tulemus on andnud soovida.

Nimelt oli mul siis niiöelda motivatsioonipuudus. Olen aja pikku aru saanud, et inimesed ei vaja ilmtingimata rohkem raamatuid, videoid, koolitusi, nõustamist, vaid hoopis motivatsiooni, inspiratsiooni, tuge, eneseusku ning tunnet, et nad pole ainukesed — et neid mõistetakse.

Keskmisele inimesele on loomuomane alla anda, kui millegi saavutamiseks läheb liiga kaua aega või tundub, et keegi teine on neist juba nii kaugel ees või lihtsalt nii andekas (või ilus, tugev …), et neil ei olegi mõtet üritada. Sotsiaalmeedia ei tee asja lihtsamaks. Facebook ja Instagram on täis pilte ideaalsetest kehadest, kodudest, reisisihtkohtadest, kallimatest jne. Harva juhtub, kui postitatakse juurdevõetud kilodest, lahkuminekutest, vallandamistest, tülidest ideaalse reisipildi taga või sellest, mitusada pilti tehti enne, kui ideaalne jäädvustus saadi!

Sõbrad küsivad, miks sul ikka kaaslast või lapsi ei ole. Perekond surub tagant, et sa ikka hea palgaga tööle läheksid (kuigi sa tahad teha tööd südame, mitte raha pärast). Ühiskond sunnib ülikoolis kõrget kraadi saama, Instagram ideaalne välja nägema ning Facebooki Messenger kogu aeg kättesaadav olema.

Pole ime, et arvatakse, et aastaks 2020 on depression number üks haigus vähi või diabeedi kõrval. Infot ja teiste poolt peale surutud ideid on lihtsalt nii palju, et inimesed upuvad infoküllusesse oskamata nende hulgast leida seda, mis just neile oluline on. Rääkimata sellest, et kui proovitaksegi mõne ideega kaasa minna ja siis nö läbi kukutakse, tunnevad inimesed end halvasti, ehk isegi saamatuna ja lootusetuna (rääkimata soovist oma elu lõpetada).

Inimestel ei ole vaja enam nippe, kuidas kiiresti kaalus alla võtta või raha teenida — neid on juba piisavalt! Inimestel on vaja teisi inimesi (või muid väljundeid), mis kinnitaksid neile, et see, kus nad praegu oma eluga on, on okei. See, kui kiiresti (või aeglaselt) nad arenevad on väga okei.
Meil on vaja oma kaasteekondlastele mõista anda, et me kõik ei peagi teadma, mida me praegu tegema peame, mis on meie anne või elu eesmärk. Kõik inimesed ei pea enne kolmekümnendaid saama lapsi ja omama kõrget karjääripositsiooni. Kõik ei pea välja nägema nagu kaanemodellid ega reisima esimeses klassis mööda ilma ringi.

Oluline on vähendada inimestes seda pinget, mis paneb neid arvama, et nad ei ole piisavalt väärtuslikud, head, andekad, ilusad, võimekad jne. Meil on vaja selliseid koolitusi, raamatuid, vestlusringe ja ennekõike sõpru, perekonda ja tuttavaid, kes seda teha aitavad. Inimesi, kes mõistavad, et iga indiviidi areng ja elu on tema ja ainult tema asi. Teist inimest saab abistada (kui ta soovib), kuid mitte sundida, rõhuda või maha teha.

Olen palju puutunud kokku inimestega, kes arvavad, et nad on “valed”, sest nende keha ei vasta “normile”. Või kuna neil on mingi haigus, millele arstid jälile ei jõua. Või et nad mõtlevad ja mõistavad midagi hoopis teistmoodi kui üldsus. Neid näiteid on lõputult.

Minu pisike (tegelikult päris suur) hingesoov on, et meil oleks rohkem neid inimesi, kes julgevad olla 100% nemad ise ja seeläbi näidata, et see, kuidas nad elavad, ei vasta alati ühiskonna “normidele” ja see on ikka rohkem kui okei. Nende inimeste tegevuste läbi saavad rohkem tuge ka need, kes arvavad, et neil on midagi “viga”.

Tegelikult ei ole kellelgi midagi viga, sest ühiskonna poolt loodud normid on JUSTNIMELT kellegi poolt loodud normid. Need on kellegi arvamus. Nii nagu ka andekus või ilus keha on vaid kellegi arvamus ja ei midagi kivisse raiutut. Tea, et sa ei ole kindlasti mitte ainuke; usalda, et see, kes või kus sa praegu oled, on õige ning ümbritse end inimestega, kes panevad sind endast hästi mõtlema ning elurõõmsalt käituma.