Miks ühed inimesed muutuvad kergesti abituteks olude ohvriteks, teised aga jätkavad vastuhakku?


Miks ühed inimesed muutuvad kergesti abituteks olude ohvriteks, teised aga jätkavad vastuhakku?
Foto: Frank Busch/Unsplash

Milline eelis on positiivsel maailmavaatel? Ja kes üldse ütles, et optimist on parem olla kui pessimist? Millisena näeb kaasaegne psühholoogia optimismi fenomeni?

On üsna lihtne vastata küsimusele: „Miks peab inimene olema optimist?“ Ehk kõige paremini on õnnestunud sellele vastata kuulsal poliitikul Winston Churchillil, kes ütles: „Pessimist näeb raskusi igal võimalusel, optimist näeb igas raskuses võimalust“.

Kes siis on optimist? On kombeks arvata, et see on inimene, kes usub, et tulevikus ootab rohkem head kui halba ning et tema tegevus viib teda alati sihile. Ometi ei avaldu optimism mitte üksnes tulevikuprognoosides, vaid ka selles, kuidas me suhtume oleviku ja mineviku sündmustesse.

Meie elu oleneb paljuski sellest, kuidas me seda ise hindame. Kas me mõtestame toimuvat positiivselt või negatiivselt. Esimesena hakkasid sellest kirjutama antiikkreeka filosoofid-stoikud. Epictetus väitis näiteks, et meid ei vii endast välja meie ebaõnnestumised, vaid see, kuidas me neisse suhtume. Optimismist on kirjutanud Gottfried Leibniz, Voltare, Arthur Schopenhauer, seda teemat on uurinud ka Daniel Defoe ja Lev Tolstoi. Filosoofide järel asusid optimismi uurima psühholoogid.

Edu ja abitus

Esimesteks sammudeks said uuringud edukuse psühholoogilistest mehhanismidest. 1960ndate aastate keskel väitis Ameerika psühholoog Julian Rotter, et inimesed, kes on veendumusel, et vastutavad oma isikliku elu eest eelkõige ise, on reeglina aktiivsemad ja saavutavad rohkemat kui need, kes kalduvad süüdistama kõiges väliseid olusid.

Seotud lood:

Ameerika psühholoogi Bernard Weinerit huvitas aga teine aspekt. Nimelt see, miks ühed inimesed, kohtudes ebaõnnestumistega, annavad ruttu alla, teised aga tegutsevad millelegi vaatamata edasi? Tema arvates sõltub see otseselt sellest, milles nad näevad oma edu ja ebaõnne põhjuseid.

Uuringute käigus selgus näiteks, et lapsed, kes õpivad koolis hästi, usuvad, et nende saavutused on nende võimete tulemus, juhuslikke läbikukkumisi seostavad nad aga sellega, et ei püüdnud piisavalt. Need aga, kes nii hästi ei õpi, seletavad oma edu ülesannete lihtsusega või juhusliku vedamisega, ebaõnn on aga nende meelest seletatav nende kehvade võimetega.

Optimist on aktiivne tegutseja, kes suudab muuta ümbritsevat reaalsust ning kellest sõltub väga palju.

Suurima panuse optimismi mõistmiseks on andnud Pennsylvania Ülikooli professor Martin Seligman. Selle problemaatika juurde jõudis ta uurides depressiooni ja pessimismi. Tema isa sai halvatuse ning Seligman üritas mõista, miks rahulik ja tasakaalukas inimene võib nii kiiresti kaotada huvi elu vastu.

Terve rea eksperimentide abil selgitas ta välja ning kirjeldas niinimetatud õpitud abitust loomadel ja inimestel.

Selle olemus seisneb selles, et alludes teatud aja jooksul ebameeldivatele mõjutustele ning omamata võimalust neid kontrollida, tuleb enamus eksperimentidest osavõtjaid järeldusele, et nende pingutused on mõttetud ning nad annavad alla. Isegi siis, kui tekib võimalus vältida kannatusi, jätkavad nad passiivselt kannatamist ega võta midagi ette.

Need uuringud tekitasid Martin Seligmanis küsimuse, kas on võimalik teadvustatud pingutuste abil kujundada optimistlikku mõtlemist? Tema uurimistööde tulemusena on loodud uus psühholoogia haru — positiivne psühholoogia — , mis uurib selliseid mõisteid, nagu „õnn“, „optimism“ ja „positiivsed emotsioonid“.

Elukutsed optimistidele ja pessimistidele

Mõned uuringud pühendas Martin Seligman selliste elukutsete tundma õppimisele, millistes saaksid suurema eduga ennast realiseerida optimistid ja millistes pessimistid. Ning ta tuli huvitavatele järeldustele. Parimad ametid optimistidele on need, kus tuleb riskeerida, midagi välja mõelda, kompromissitust ilmutada ning keerulistest olukordadest väljapääsu leida (uurijad, arendajad, planeerijad, turundajad). Hädavajalik on optimism ka kindlustusagentidele. Põrgates alatasa kokku keeldumistega, peavad nad säilitama visaduse ning ei tohi ebaedu enese arvele kirjutada.
On olemas elukutsed ka pessimistidele — raamatupidaja, jurist, finantsdirektor, ärihaldur, ohutustehnika insener. Teisiti öeldes on need ametid, kus ei vajata loomingulisust ja survestamist, vaid kaalutlusõigust.

Seda kõike arvesse võttes suudame valida endale elukutse, mis vastab meie omadustele ning ootustele.

Kuidas me selgitame endile juhtunut?

Miks ühed inimesed muutuvad kergesti abituteks olude ohvriteks, teised aga jätkavad vastuhakku? See küsimus viis Martin Seligami mõiste „Tõlgendamise stiil“ väljatöötamiseni. Selle terminiga soovitas ta märkida viisi, kuidas inimene on harjunud seletama temaga toimuva põhjusi.

Tõlgendamise stiil võib olla optimistlik või pessimistlik. Stressiolukordades sõltub inimese jaoks harjumuspäraseks saanud tõlgendamise stiilist, kas ta annab oludele alla või jätkab võitlust.

Pessimistlikus stiilis seletused kirjeldavad negatiivseid sündmusi alalistena („Nii on alati ja kõiges, mida ma ka ei alustaks“) ning vastupidi, positiivseid sündmusi tõlgendatakse kui juhuslikke, ajutisi ning välistest põhjustest tingitutena.

Optimistlikus tõlgenduse stiilis selgitatakse negatiivseid sündmusi väliste, ajutiste ja konkreetsete põhjustega. („Nii juhtus, see aga läheb kiiresti mööda“). Positiivseid sündmusi aga võetakse kui alalisi ja universaalseid.

Kummal on eelised?

Optimism pole lihtsalt pessimismi puudumine, vaid kvalitatiivselt teistsugune seisund. Optimist ei pürgi kontrollima kõike toimuvat, ent seejuures usub, et ta ei ole marionett saatuse või teiste inimeste käes, vaid aktiivne tegutseja, kes suudab muuta ümbritsevat reaalsust ning kellest sõltub väga palju.

Vastavalt paljudele uuringutele, mis on läbi viidud erinevatel aegadel erinevate teadlaste poolt, elavad optimistid keskmiselt kauem ning paranevad pärast operatsioone paremini. Nad on enesekindlad ning vaimsed häired kimbutavad neid haruharva.

Optimistid on tavaliselt rahul oma pereeluga, neil on rohkem sõpru ning nad meeldivad teistele. Oma töös on nad edukamad ja loomingulisemad. Nad ei keskendu halvale, vaid on harjunud igast olukorrast väljapääsu leidma. Nad on paindlikud, vabad ja avatud inimesed.

Ka pessimistid on oma tegevuses edukad, ent võrdses olukorras saavutab optimist alati enamat. Tema jaoks ei tähenda ühe ülesande ebaõnnestumine seda, et teisegagi ei tulda toime.

„Ma tunnen end optimistina, kui...

...suhtlen sõpradega. Mind on alati võlunud inimesed, kes on võimelised leidma igas halvas olgu või killukese head. Nende eluline energia on nakkav, nad fantaseerivad. Oma eeskujuga muudavad nad iga päevaga mind paremaks. Minu jaoks on inimesed hindamatud. Tänu nendele astun suure kergusega läbi elu tõusude ja mõõnade, seejuures uskudes, et mitte miski ei suuda mind murda …“

Allikas: Psychologies.ru