Miks valukannataja vajab puudutusi?

Eriti tõhusalt vähendavad valu seksiga seotud puudutused!
Miks valukannataja vajab puudutusi?
Foto: Unsplash

Katkend Helena Miranda raamatust "Võim valu üle".

Tervedav puudutus. Ema puhub haiget saanud põlve peale. Hoidja õrn kallistus. Armastatu käsi, mis libiseb… kui paat varahommikusel jõel, nagu öeldakse maailma kauneimate hulka kuuluvas armastuslaulus. Puudutus – silitamine, kallistamine ja hellitus – stimuleerib keha ja vaimu mitmel moel. Puudutus ja massaaž rahustavad organismi, vähendavad stressihormooni kortisooli eritumist, alandavad vererõhku ja aitavad stressist üle saada. Lähedase inimese või põetaja puudutus leevendab ka valuga kaasnevat hirmu, muret ja ängistust.

Puudutamine on üks loomulikumaid meie kasutuses olevaid valuraviviise. Puudutus lähendab inimesi. Puudutuse vahendusel võib oma keha ja meeli tundma õppida, see aitab kujundada tervet minakontseptsiooni ning toetab positiivset eluga toimetuleku tunnet. Puudutades võib ka tundeid väljendada, kui neist on raske rääkida.

Mida teame uurimustest

Puudutuse valu leevendav mõju toimib peamiselt närvisüsteemi kaudu. Naha all on närvikiud, mis vahendavad valu ja kompimisaistinguid. Kui põlv on valus ja inimene masseerib põlvest kõrgemal olevat tervet kohta, siis terve koha puudutamine aktiveerib kiireid ja tugevaid närvikiude, mis hakkavad energiliselt oma sõnumit edastama, sulgedes sellega „värava” põlvest lähtuvatele valusignaalidele. Terve koha puudutamine aktiveerib ühtlasi aju valupidurduse talitlusi. See klassikaline valuleevendusviis on näide nn väravakontrolliteooriast.

Seotud lood:

Puudutused ja kallistused vähendavad valu ka oksütotsiini abil. Oksüdotsiin on hormoon ja aju virgatsaine, mida hakkab vereringesse vabanema, kui inimest puudutakse. Oksütotsiinivoog eeldab aga siiski teatud positiivset emotsionaalset sidet puudutajaga. Sellist valuleevendavat mõju, nagu on oma abikaasa tehtaval jalamassaažil, pole juhusliku vastutulija mudimisel.

Eriti tõhusalt vähendavad valu seksiga seotud puudutused. Kui armatsetakse inimesega, kellest hoolitakse, siis suureneb organismis oksüdotsiini kõrval ka endorfiini ja teiste heaolutunnet tekitavate hormoonide hulk. Tõsi küll, heaks seksiks pole alati teist inimest vajagi. Nagu ütleb Woody Allen, masturbeerimine on seks inimesega, keda sa tõepoolest armastad. Uuringud näitavad, et naine võib ennast hellitades tõsta oma valuläve ajutiselt pooleteise- või kahekordseks. Orgasmi ajal eritub nimelt mitmekordses koguses oksütotsiini ja paljud valud leevenevad, sealhulgas üks raskemaid neuroloogilisi valusid – migreenivalu.

Armatsemine on seega kontrollitult tõhus raviviis peavalu puhul. Sellest hoolimata võib peavalu olla paljude jaoks pigem seksuaalvahekorra takistuseks – ega peavaluga ju tõtt-öelda see raviviis mõttesse ei tule. Aga vahel ehk tasuks proovida. Oksütotsiini halb omadus on selle mõju lühiajalisus, üldjuhul nii kümmekond minutit.

Sageli kuulen fibromüalgiat põdevailt patsientidelt, et traditsiooniline massaaž ei sobi neile, sest see on liialt valuline. Abikaasa embuski võib vahel liiast olla, kui on erakordselt halb päev. Tavalist puudutust siis hästi ei talu. Massaaž näib siiski leevendavat fibromüalgiat põdeva inimese valu, nagu näitas 2014. aastal avaldatud meditsiinikirjanduse ülevaade. Ängistus ja masenduski leevenevad tänu massaažile. Ent massaažiravi peaks saama vähemalt viis nädalat järjest, et selle mõju oleks pikaaegsem.

Klassikalise massaaži ja spordimassaaži asemel tasub krooniliste valude puhul proovida ka muid meetodeid, nagu sidekoemassaaži, taktiilstimulatsiooni ja teisi leebemaid protseduure. Massaaži mõjust on kogunenud juba arvestataval määral uurimusteavet. Isegi vähihaigete tugevaid valusid võidakse leevendada massaaži ja puudutuste abil. Teiste puudutus- ja energiaraviprotseduuride tulemuslikkuse kohta siiski usaldusväärset teaduslikku kinnitust veel ei ole. Ühe lisaabinõuna kroonilise valu talitsemisel peaks neist ravimeetodeist siiski olema tervisele pigem kasu kui kahju.
Viimase aja uuringute andmetel võib lapsepõlves kogetud helluse ja hoolitsuse puuduse või halva kohtlemise mõju ilmneda veel täiskasvanueaski. Väärkohtlemine vormib kasvava lapse aju ja selle talitlust, muuhulgas muutub aju hall- ja valgeaine suhe: hallaine väheneb. Vaimse või füüsilise vägivalla jäljed ilmnevad eriti nendes ajupiirkondades, millel on keskne osa näiteks stressitaluvuse ja emotsionaalse seisundi reguleerimisel.

Samasuguseid muutusi on täheldatud täiskasvanuil, kes hiljem kannatavad kroonilisi valusid. Valu käsitlus- ja regulatsioonisüsteemis tekivad häired. Ka oksütotsiinitase ja mõju organismis on halvasti kohelduil teistsugune kui neil, keda on sellistest kogemustest säästetud. Lapsepõlvekogemuste tõttu vananevad täiseas rakudki kiiremini ning haavad ja koevigastused paranevad halvemini. Lapsepõlves ja nooruses kogetu võib seega mitmel eri viisil mõjutada täisea valusümptomeid.

Vahel võivad niisugused mõjutused pärineda veel kaugemast minevikust. Pärilikkusteaduse suund nimega epigeneetika pakub huvitavaid uusi vaatenurki nii tänapäeva maailma kui ka meie minevikku. Meie elu teatud sündmused või keskkonnategurid, nagu näiteks toitumus või traumaatiline kogemus, võivad muuta meie geenide talitlemist ja mõjutada seda, missugused geenid on „peal” ja missugused „pealt ära”. Samas geenide struktuur ei muutu. Sellised epigeneetilised muutused võivad isegi põlvest põlve edasi kanduda ja kajastuda meie toimingutes ja tervises, kuigi muutuse algpõhjus ei mõjuta enam meie keskkonda.

Nii võivad meie vanavanemate kogemused kanduda sugupõlvest teise ja isegi üle sugupõlvede. Selles seoses on palju uuritud näljahädade mõjusid: on leitud, et näljahäda kogenute lapselapsed ja lapselapselapsed sünnivad sagedamini alakaalulistena, kuigi lapseootel ema ise ei kannata alatoitluse all. Vanavanemate geenide fenotüübis toimunud muutus, mis on lülitanud keha talitlused säästurežiimile, mõjutab seega järgmist ja ülejärgmistki põlvkonda. Seega on võimalik, et meie suguvõsas üle elatud valud ja vaevad võivad üle kanduda järeltulevatele põlvedele, muutes valude aistimise ja valutundlikkusega seotud geenide talitlemist. Isegi maailmasõdade valulised kogemused on võinud kanduda hilisemate sugupõlvede geenitalitlusse ja tunnetesse.

Kroonilise valu all kannatajale võib siin kirjeldatud uurimusteave lapsepõlve ja eelnevate sugupõlvede mõjust praegustele valunähtudele ehk masendust tekitada. Sellest teadmusest ei maksa aga järeldada, et nüüd ei saa enam midagi teha. Vastupidi.

Kui kannamegi eelmiste sugupõlvede taaka oma õlgadel, on meil samas varuks ka nutikaid toimetulekumeetodeid, et täbaratest olukordadest välja pääseda ja rasketes elujärkudes vastu pidada. Kõige tähtsam on ise endale teadvustada, et möödunud aegade asjad võivad meile mõju avaldada ja neid pole mõtet vaiba alla pühkida. Tunnistades endale, milles on asi, võime ise püüda seda sugupõlvest teise kulgevat spiraali katkestada. Minevikust hoolimata saab inimene elada head elu, kui ta suunab mõtted ja toimingud oma heaolutunde tugevdamisele ja väldib selle kahjustamist.