Seda, et arstiabi leidmine Eesti riigis keeruline on, olin ma varemgi kuulnud. Omal nahal seda tunda on aga hoopis teine asi, eriti siis, kui asi puudutab vaimset tervist.
Ehkki olin depressiooni ja meeleoluhäirete küüsis vaevelnud juba pikemat aega, ei tulnud otsus enesele abi otsida just kergelt. Miks? Küllap tundsin, et meie ühiskonnas on depressioon ja sellest tingitud vaimse tervise probleemid tabuteema — seda eriti siis, kui tegemist on täisjõus, 20-dates eluaastates meesterahvaga. Enim häbi tekitaski just see, et olen ju mees — mul ei tohiks selliseid probleeme olla! Ainus, kellele üldse julgesin ja olude sunnil pidin rääkima, oli mu enda abikaasa, kes minu õnneks on tohutult mõistev inimene. Sellest päevast peale sai selgeks, et mul ei ole kõik hästi ja ma vajan professionaalset abi. Selle leidmine oli aga keerulisem, kui oleks osanud arvatagi.
Mu toonane tee viis psühhiaatriakliinikust traumapunkti, traumapunktist perearsti juurde, perearsti juurest koju, kodust kiirabisse, kiirabist traumapunkti… Ühtekokku läks mul 96 päeva intensiivset otsimist (ja ootamist) ja 11 arstivisiiti, et keegi mu probleemiga tegeleks. Perearst arvas, et võiks niisama antidepressante kirjutada, traumapunkt sõimas simuleerimise eest. Psühhiaatriakliinikust öeldi aga, et psühholoogi vastuvõtu järjekord on nelja kuu pikkune. Ainuke viis viivitamatut abi saada oli juhul, kui tegemist oleks suitsiidile kalduva inimesega. Õige suuna sain ma kätte alles siis, kui võtsin vastu otsuse perearsti vahetada. Isegi praegu, tagantjärgi mõeldes ei usu ma, et oleksin ilma abikaasa sundimiseta suutnud seda arstide kadalippu läbi teha.
Perearsti teraapiafond, kognitiivne käitumisteraapia ja ravi
Juba esimesel korral uue perearsti vastuvõtul ei tulnud mul pikalt piinelda. Pikalt mõtlemata väljastas ta saatekirja, mis lubas mul teraapiafondi rahastusel pöörduda psühholoogi vastuvõtule. Vastuvõtul ootas mind lahke suhtlus, vaba õhkkond ja pingetest prii olek, kus võisin just omale sobival ajal ja tempos end avada. Psühholoogi abil läbisin ma pika perioodi jooksul käitumisteraapiat. Samuti tegi psühholoog väga tihedat ja head koostööd perearstiga, üheskoos määrasid nad mulle parima võimaliku ravi ja ma sain abi.