Seda, et arstiabi leidmine Eesti riigis keeruline on, olin ma varemgi kuulnud. Omal nahal seda tunda on aga hoopis teine asi, eriti siis, kui asi puudutab vaimset tervist.

Ehkki olin depressiooni ja meeleoluhäirete küüsis vaevelnud juba pikemat aega, ei tulnud otsus enesele abi otsida just kergelt. Miks? Küllap tundsin, et meie ühiskonnas on depressioon ja sellest tingitud vaimse tervise probleemid tabuteema — seda eriti siis, kui tegemist on täisjõus, 20-dates eluaastates meesterahvaga. Enim häbi tekitaski just see, et olen ju mees — mul ei tohiks selliseid probleeme olla! Ainus, kellele üldse julgesin ja olude sunnil pidin rääkima, oli mu enda abikaasa, kes minu õnneks on tohutult mõistev inimene. Sellest päevast peale sai selgeks, et mul ei ole kõik hästi ja ma vajan professionaalset abi. Selle leidmine oli aga keerulisem, kui oleks osanud arvatagi.

Mu toonane tee viis psühhiaatriakliinikust traumapunkti, traumapunktist perearsti juurde, perearsti juurest koju, kodust kiirabisse, kiirabist traumapunkti… Ühtekokku läks mul 96 päeva intensiivset otsimist (ja ootamist) ja 11 arstivisiiti, et keegi mu probleemiga tegeleks. Perearst arvas, et võiks niisama antidepressante kirjutada, traumapunkt sõimas simuleerimise eest. Psühhiaatriakliinikust öeldi aga, et psühholoogi vastuvõtu järjekord on nelja kuu pikkune. Ainuke viis viivitamatut abi saada oli juhul, kui tegemist oleks suitsiidile kalduva inimesega. Õige suuna sain ma kätte alles siis, kui võtsin vastu otsuse perearsti vahetada. Isegi praegu, tagantjärgi mõeldes ei usu ma, et oleksin ilma abikaasa sundimiseta suutnud seda arstide kadalippu läbi teha.

Perearsti teraapiafond, kognitiivne käitumisteraapia ja ravi

Juba esimesel korral uue perearsti vastuvõtul ei tulnud mul pikalt piinelda. Pikalt mõtlemata väljastas ta saatekirja, mis lubas mul teraapiafondi rahastusel pöörduda psühholoogi vastuvõtule. Vastuvõtul ootas mind lahke suhtlus, vaba õhkkond ja pingetest prii olek, kus võisin just omale sobival ajal ja tempos end avada. Psühholoogi abil läbisin ma pika perioodi jooksul käitumisteraapiat. Samuti tegi psühholoog väga tihedat ja head koostööd perearstiga, üheskoos määrasid nad mulle parima võimaliku ravi ja ma sain abi.

Ravi läbimine ei olnud sellegipoolest meeldiv ega kerge protsess. Ometi kannustas mind mõte, et keegi aitab mind. Keegi on mulle toeks. Keegi, kes teab, mida ta teeb. Ehkki minu paranemise teekond ei ole veel päris läbi, olen ma teinud tohutuid edusamme, mida ma üksi poleks teha suutnud ega osanudki. Ja seda kõike tänu õigele arstiabile.

Elu pärast musta auku

Olles enda depressioonist pisut taastunud, hakkasin ma kõikvõimalikelt sugulastelt-tuttavatelt uurima, kas neil on arstiabi leidmisega sarnaseid kokkupuuteid olnud. Ei saa ju ometi võimalik olla, et 21. sajandil solgutatakse niigi väga haavatavas seisundis inimest erinevate arstide vahet, kes soovivad tülika probleemi kellegi teise kaela sokutada. Kahjuks kuulsin päris mitut sarnase alatooniga lugu, kus vaimse tervise probleeme peetakse isegi arstide poolt “pseudoprobleemiks” ja “lumehelbekeste” haiguseks. Selliste muredega inimesed ei tohi üksi jääda, samuti ei saa neid ühe ukse tagant teise ukse taha saata. Keegi neist arstidest ei soovi võtta vastutust, kui patsient viimaks käega lööb ja abi otsimise katki jätab. Ometi on selliseid lugusid palju. Liiga palju, arvestades seda, kui kaugele peaks meie meditsiin ja üldine ühiskond arenenud olema. See kogemus andis mulle võimaluse olla teistele toeks, kes sarnaste probleemidega maadlevad. Ma kavatsen seda võimalust kasutada.

Teile, kes te olete hädas — teadke, et abi on olemas! Kõigile! On olemas häid arste, kes armastavad oma tööd ja hoolivad oma patsiendist. On olemas inimesi, kes tahavad teile head. On olemas õlad, mille najal nutta. Ja mis kõige tähtsam — on olemas elu peale musta auku. Elu, rõõm, elutahe, motivatsioon ja veel üks kuldne, päikeseline kevad!

Veiko on 26-aastane noormees Tallinnast. Ta töötab tehnik-operaatorina ning vabal ajal tegeleb muuhulgas graafilise disaini ja fotograafiaga. Lisaks Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisele on ta vabatahtlik ka Eesti Loomakaitseliidus.

Hoia ENVTLi tegemistel silma peal ka facebookis.