“Anna märku, et oled valmis kuulama, kui ta seda soovib,” lisab ta. “Võib-olla tahab su sõber koguda julgust, enne kui ta on valmis rääkima. Ent kui ta on, siis tõesti kuula teda, ära anna hinnanguid ega õpeta, mis on sinu arvates õige.

Sageli juhtub nii, et kui keegi räägib meile oma raskustest, tunneme, et peame andma nõu. Kuid inimesed, kes on ummikus, vajavad pigem seda, et saaksid kõva häälega välja öelda oma mõtted ja tunded. Rääkides mõistavad nad veidi paremini, mis nende sees toimub. Alles siis saame neile nende sõnu ja tundeid tagasi peegeldada: “Kas sain õigesti aru, et sa ütlesid nii ja nii?” Paku, et mõtlete koos, mida saab tema olukorras teha ja kuhu võiks abi saamiseks pöörduda, kui ta seda soovib.

Neil, kes soovivad kanepist loobuda, tuleb sageli ette libastumisi. Oluline on neist kogemustest mõelda mitte kui läbikukkumistest. Need on õppe­tunnid, mis annavad materjali selle kohta, millega inimene toime ei tulnud ja mis osutus raskeks. Tähtis on, et ka lähedased poleks väga karmid, kui tarvitaja libastub, vaid jäävad ta kõrvale ja aitavad mõelda, kuidas eluga edasi minna.”