On mitu head põhjust, miks inimesed võiksid seada oma elueesmärgiks õnnelik olemise

Katkend Frank Martela raamatust "Imeline elu. Mõtteid tähendusrikka olemasoluni jõudmisest."

„Vaid need on õnnelikud (arvasin ma), kes on sihiks võtnud midagi muud peale omaenda õnne; nagu teiste õnn, inimkonna edendamine, kasvõi mõni kunst või ettevõtmine, mida ei järgita abinõuna, vaid ideaalse eesmärgina iseendas. Nii sihtides millegi muu poole, leiavad nad teel käies õnne.“

– JOHN STUART MILLI autobiograafia, 1873

Olles kaotanud sideme selle suure looga, mis kunagi kustutas meie esivanemate tähendusjanu, oleme inimeksis­tentsi psühhologiseerinud ja taandanud selle lihtsaks mude­liks: väldi valu ja otsi naudingut. Õnn on täitnud transt­sendentaalsetest väärtustest tühjaks jäänud ruumi ainsa elusihina, mis on püüdlemist väärt. Nii on õnnest saanud üks kiidetumaid elusihte kaasaegses lääne kultuuris. See on ka suur äri: kui 2000. aastal avaldati sel teemal vaid viis­kümmend raamatut, siis kaheksa aastat hiljem juba ligi neli tuhat. Täna palkavad edukad suurfirmad õnneülemaid, kes peaksid tagama töötajate heaolu, ning nii karastusjooke kui ka parfüüme turustatakse pudelisse pandud õnnena.

Isegi valitsused pööravad sellele üha rohkem tähelepanu. Maailma õnnearuanne, mis järjestab 156 riiki selle põhjal, kui õnnelikuks nende kodanikud end peavad, ilmus esimest korda 2012. aastal ning sealtpeale on selle avaldamisest saanud oodatud sündmus. Tilluke Himaalajas asuv Bhu­tani kuningriik on juba 1970ndatest peale väitnud, et nende valitsuse sihiks on edendada siseriiklikku õnnetoodangut, mitte sisemajanduse kogutoodangut. Vaata kuhu tahes, kõikjalt leiab ajakirjaartikleid, raamatuid, laule, reklaame, turunduskampaaniaid ja akadeemilisi uuringuid, mis on sellele teemale pühendatud. Võib väita, et tänapäeva egali­taarne „tunne-end-kohe-hästi“ nägemus õnnest on oman­danud kinnisidee mõõtmed ning selle poole püüdlemist peetakse mitte lihtsalt igaühe õiguseks, vaid lausa igaühe kohustuseks.

Inglise sõna happiness tuleneb keskaegsest ingliskeel­sest sõnast hap, mis tähendas „vedamist“ või „juhust“, seega oli happiness kasutusel rohkem hea õnne ja asjade soodsa kulgemise tähenduses ja selle all ei peetud silmas sisemise heaolu seisundit. Enamik euroopa keeltes „õnnelikkust“ märkivaid sõnu, alates itaalia ja lõpetades rootsi keelega, väljendasid alguses vedamist, kaasaarvatud soome keel, kus sõna onnellisuus tüvi on sama, mis sõnal onnekuus, mis samuti tähendab „vedamist“. Sakslased on maailmale kin­kinud sõna Glück, mis seniajani tähendab nii „õnne“ kui ka „juhust“. Nende algsete definitsioonide kontekstis peeti õnne (happiness) all silmas pigem midagi iseeneslikult toi­munut (happenstance), seda selles mõttes, et sa ei saanud seda kontrollida; see oli jumalate või saatuse või siis For­tuuna kätes, nagu ütleb ka munk Chaucheri „Canterbury lugudes“: „Nii pöörduda Fortuuna ratas võib ja rõõmu järel tuua surmaõudu.“ Fortuuna suure algustähega oli Jumala käsi, mingi seletamatu jõud, mis ei sõltunud inimese tegu­dest ega emotsionaalsest seisundist. Too välistele asjaolu­dele keskendumine andis märku kultuurist, kus inimesed huvitusid sisetunnetest märksa vähem kui meie praegu.

Seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi vältel hakkas käsitlus õnnest tasahilju muutuma ning muu­tus pigem sisetundes või olemisseisundis kui välises jõuku­ses väljenduvaks. Kui Thomas Jefferson pani kirja Ühend­riikide iseseisvusdeklaratsiooni kuulsa lõigu „elu, vabaduse ja õnne poole püüdlemise“ kohta, pidas ta „õnne“ ilmselt veel kuigivõrd seotuks jõukusega. Ent hiljem on õnn haka­nud tähistama eelkõige positiivset sisetunnet või kalduvust kogeda oma elu positiivses võtmes.

Tolle uue definitsiooniga kaasnes teine oluline läbimurre: leiutasime idee, et inimesed peaksid olema õnnelikud ja et õnn on midagi, mille poole tasuks elus püüelda. Esialgu peeti õnne ühiskonna eesmärgiks ja see on kirja pandud ka Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni. Kuid eriti just alates 1960ndatest on lääne ühiskonnad õnne tajunud üha enam isikliku eesmärgi ja kohustusena. Seetõttu on õnnelik ole­misest saanud kultuurinorm ja ilmselge elusiht. Tahame olla õnnelikud, kuna meie kultuur ütleb meile, et peak­sime tahtma olla õnnelikud. Oleme omaks võtnud moraali, mille kohaselt inimese headust saab mõõta seeläbi, kui hea on tema enesetunne. Õnnest on saanud meie ajastu püha lehm; ideaal, mille poole me kõik püüdlema peame.

Kuid õnnelikkus on siiski vaid tunne. See on positiivsete emotsioonide küllus või üldine rahulolutunne oma elutin­gimuste ja -kogemustega. Ja kuigi see on tore, kui meil on rohkem meeldivaid kui ebameeldivaid kogemusi, ei anna õnn üksi meile püsivat tähendusetunnet ning see pole ka viisiks, kuidas vältida eksistentsiaalset kimbatust.

Paljudes muudes maailma paikades ei tähtsustata õnne üle. Kord oli mul sel teemal pikk jutuajamine hiinlasest psühholoogiaprofessoriga, kes selgitas mulle, et tema vane­mate põlvkonna jaoks polnud isiklik õnn teab kui oluline. Pigem vastupidi: isiklikku õnnetuskoormat peeti lausa auasjaks. See oli tõenduseks neist ohvritest, mida oli toodud oma perekonna või rahvuse heaks. Neid ohvreid hinnati väärtuslikumaks mingist ajutisest õnnetundest. Seda pee­geldab ka 2004. aastal tehtud uuring, kus USA ja Hiina üli­õpilastel paluti kirjutada lühiessee teemal „Mis on õnn?“. Paljud Ameerika üliõpilased rõhutasid õnne kui ülima elusihi olulisust, samas Hiina üliõpilaste kirjatöödes õnne väärtuse ja selle poole püüdlemise kohta nõnda jõulisi väi­teid ei esitatud. Seega tasuks õnne kohta esiteks märkida, et see pole enesestmõistetav eesmärk ning selle tähtsus pole kõigis kultuurides sama.

Teiseks võib õnne elueesmärgiks seadmine kergesti soo­vimatute tulemusteni viia ja hajutada sedagi õnne, mis meil juba leidub. Eric Weineri raamat „The Geography of Bliss“ sisaldab intervjuud Cynthia-nimelise naisega, kes endale püsivat elukohta valides võttis välja kaardi ja otsustas välja arvutada, kus ta oleks kõige õnnelikum. Ta tahtis elada rikkaliku kultuurielu ja heade söögikohtadega paigas, kus ka loodus oleks lähedal, eelistatavalt mäed. Viimaks valis ta Asheville’i Põhja-Carolinas — tilluke, ent kultuurne linn, mida ümbritsevad mäed ja metsik loodus. Aga kui Wei­ner küsis Cynthialt, kas ta peab Asheville’i oma koduks, siis naine kõhkles. Asheville näis üsna hästi vastavat kõigile tema kriteeriumidele, kuid ei tundunud siiski ideaalne. Ta otsis edasi. Kuigi ta oli Asheville’is elanud kolm aastat, pidas ta seda „oma ajutiseks koduks“. Weiner märkis, et „selline probleem tekib hedonistlikel seiklejatel nagu Cynthia, kuid paljudel teistelgi meiesugustel ameeriklastel pidevas õnne poole püüdlemises. Võime hetkel olla üsna õnnelikud, kuid alati on ka homne päev koos võimalusega, et mõnes tore­damas kohas võiksime saada veel õnnelikumaks. Nii et kõik võimalused on veel meie ees avatud. Me ei pühenda end kunagi täielikult.“ Ta jätkab: „Ma arvan, et see on ohtlik. Me ei suuda armastada mõnda kohta või inimest, kui üks jalg on alati lävepakul.“

Ihates välja pigistada maksimaalset õnne igast elus ette­tulevast olukorrast, ei suutnud Weineri intervjueeritud ini­mesed end millelegi pühendada, kuna nad ei suutnud elu enam nautida sellisena, nagu see on. Ja see pole kindlasti ainus näide sellest, kuidas õnne poole püüdlemine võib vii­maks vastupidise tulemuseni viia. Psühholoogilised uurin­gud on näidanud, et kõige enam oma isikliku õnne suuren­damisele pühendunud inimesed suudavad elu kõige vähem nautida,35 ent ühtlasi võib vaid oma õnnele keskendumine rikkuda inimese sotsiaalsed suhted, mis on sageli ehtsaim õnne allikas. Viimaks on see valitsev kultuurinorm, et kõik peavad olema õnnelikud, tegelikult raskendanud meil toime tulla elus vältimatult ettetulevate õnnetute hetke­dega.37 Nii saab õnnetuse kogemisest topeltkoorem: vähe sellest, et tunned end õnnetuna, vaid tunned end ka veel süüdi, et ei suutnud täita toda kultuurinormi, mille kohaselt peaksid olema kogu aeg õnnelik.

Äga äkki polegi õnn too keskne elusiht, milleks me seda peame? Me väärtustame kõiksugu asju — armastust, sõprust, saavutusi, võimalust end väljendada –, mitte vaid seetõttu, et need toovad kaasa positiivseid tundeid, vaid kuna need rikastavad meie elu kui sellist, ja me peame neid iseenesest väärtuslikeks.38 Näiteks ei saa sõbrasuhte headust taandada pelgalt positiivsete emotsioonide hulgale, mida õnnestub sellest sõprusest välja pigistada. Tõelise sõpruse väärtus saab eriti selgeks elu rasketel hetkedel, näiteks siis, kui su sõber on tõsiselt haige või läbib mõnd kriisi ja vajab toetust. Me väärtustame oma sõpru ka halbadel aegadel, sest teame, et vastastikune toetus rikastab meie mõlema elu ka siis, kui see pole ainult lust ja lillepidu. Inimesed on keerulised; me hoolime elus paljust muustki kui vaid positiivsete tunnete leidumisest või puudumisest. Õnn on meeldiv kogemus, aga see ei peaks olema ainus elueesmärk, kuna elu on selleks liiga rikkalik ja inimesed väärtustavad seal paljut muudki.

Kuid ikkagi pole lihtne loobuda õnnest kui eesmärgist, sest meie kultuur kubiseb sõnumitest, mis tuletavad meelde, et peaksime olema õnnelikud. Pane telekas käima — eriti veel reklaamipausi ajal — ja sinu ette ilmub terve tööstus täis naeratavaid, terveid, ilusaid inimesi, kes müüvad õnne kui pakendatud kaupa. Aga ära lase neil valeprohvetitel end lollitada. Ära ohverda häid asju elus egoistliku lootuse nimel, et äkki saad veel õnnelikumaks. Õnn on vaid tunne. Ei midagi muud. Millegi väärtusliku saavutamise kõr­valprodukt, mitte tegelik väärtus ise. Seetõttu on isikliku õnne poole püüdlemine kehv vastus küsimusele, mis võiks meie elu muuta tõeliselt väärtuslikuks ja tähendusrikkaks.