Rahutu aeg

Kõik inimesed, vaatamata eale, tunnevad muret. Ent eriti negatiivselt mõjutab muretsemine eakate inimeste psüühilist seisundit ja ka füüsilist tervist. Ärevus võib põhjustada unehäireid, halveneb mälu, algavad psühhosomaatilised haigused ning alaneb elu kvaliteet.

Ärevuse liigid:

  • Üldised ärevushäired;
  • Obsessiiv-kompulsiivsed häired;
  • Paanikahäired;
  • Traumajärgne stress;
  • Foobiad, sealhulgas sotsiaalne foobia.

Eakad inimesed kardavad vananemist ning sellega seoses eelseisvat abitust. Nad kardavad võimalikku üksindust ning peatset surma. Nad tunnevad hirmu oma laste ja lastelaste tuleviku pärast.

Päris üksinda

Mida aeg edasi, seda sagedamini pöördub inimene oma sisemaailma poole. Ent kui vananemisega kaasneb sidemete katkemine lähedastega, hakkab eakas kannatama sügava üksinduse käes.

1. Üksinduse põhjuseks võib olla abikaasa või mõne teise lähedase surm.

2. Elukoha muutus toob endaga kaasa suhtlusringkonna muutuse. Eakatel on aga raske uusi kontakte luua.

3. Pensionile minekuga kaovad sidemed ka professionaalses sfääris.

4. Lähedaste kolimine teise linna või teise riiki süvendab üksindust veelgi.

Ent hobid, internet ja mõttekaaslased aitavad ületada vanusega üles kerkivaid raskusi. Paljud eakad suhtlevad aktiivselt sotsiaalvõrgustikes ja oma huvidele vastavates foorumites.


Kuidas lähedasi aidata?

1. Psühhoterapeudi külastamine. Ärevustunne allub hästi teraapiaravile ja ravimitele. Veena eakat arsti juurde minema. Kui sugulane kardab külastada psühhiaatrit, võib talle soovitada psühhoterapeuti. Vajadusel annab arst nõu minna uuringutele terapeudi ja neuroloogi juurde, veendumaks, et ärevuseks pole somaatilisi põhjusi. Eriti hästi mõjub, kui viidata mõnele inimese jaoks tähtsale isikule, kes on sel moel abi saanud.

2. Aktiivne kuulamine ja reageerimine. Kui märkad, et sinu vanavanemad on muutunud ärevaks, pead neile demonstreerima rahu ja kindlust. Ära räägi neile, et närveerimiseks pole põhjusi, vaid kuula nad tähelepanelikult ja kannatlikult ära. Väldi jutuajamist sellise skeemi järgi, nagu: „Jah … aga …”. Parem on nad ära kuulata ja mõista anda, et sa tõepoolest kuulsid. „Jah, vanaema, oled tõesti mures, et võin avariisse sattuda. Jah, varem ei olnud teedel sellist liiklust, nüüd peavad juhid väga tähelepanelikud olema”. Nii annad vanaemale tunda, et suhtud tema muresse tõsiselt.

3. Sotsiaalsele aktiivsusele kaasaaitamine. Tervita oma lähedaste igasugust aktiivsust. Jalutuskäigud, vestlusklubid, lapsepõlve sõprade otsimine, uued tutvused … Nii ei tunne eakas end üksikuna. Liikumine värskes õhus parandab samuti psüühilist tervist.

Eakate hirmud

1. Töö kaotus. Professionaalne nõudlus toetab psüühilist tervist. Pensionile minekut tunnetatakse sageli väga valuliselt. Kui ei ole enam võimalust tööd teha, võib pensionärile pakkuda tegevust vabatahtlike töös. See aitab ühiskondlikust elust osa võtta. On võimalik jagada oma kogemusi ning tunda end vajalikuna. Nii saab vähendada eakate sotsiaalse isoleerituse riski.

2. Suhtlemise kaotus. Eakad kardavad väga sageli distantsi suurenemist oma lähedastega. Ürita leida viis, kuidas olla nendega rohkem koos. Pühapäevased lõunad, jalutuskäigud — see on see, mis vanadele meenutab, et traditsioonid on alles ning nad on endiselt pere liikmed. Kui vahemaa on liiga pikk ning Skype on vanaema jaoks liiga keeruline, võib ju aegajalt kirja või postkaardi saata kõikideks tähtpäevadeks. Helistamagi peaks sagedamini ning vanaema tervise ja meeleolu järele küsima.

3. Surm. Terapeutidelt saab tõhusat abi, kui on hirm surma ees. Lähedased võiksid sagedamini alustada vanadega jutte nende noorusaegadest, neile võib teha ettepaneku kokku panna perekonna sugupuu või kirjutada lugusid oma lapsepõlvest ja noorusest. Mida vanem on inimene, seda tugevamini on ta minevikuga seotud. Mälestused annavad teadmise, et elus on olnud palju olulisi sündmusi ja see on kõigele vaatamata olnud ilus.

4. Muutused. Eakad inimesed kardavad väga igasuguseid muutusi. Võimalusel väldi kolimisi, eriti teistesse maadesse. Ära ärgita vanu oma korteris remonti tegema ja ära viska asju minema ilma neilt luba küsimata. Teatav mõtlemise aeglus ja solvumine on eakatele omane. Seetõttu peavad kõik muutused olema aeglased ja säästvad. Juhul muidugi, kui need pole just seotud elu ja tervisega.