Vabadus tuleneb oma tunnete täielikust läbielamisest

“Kui avame end emotsioonidele — ükskõik kui tugevad ja hirmutavad need ka ei oleks — ja laseme neil tuhaks põleda, siis avaneme allikale, oma tõelisele olemusele. Isegi koolilapsed saavad sellega hakkama,” kirjutavad “Valgus tunneli lõpus” autorid. “Aastaid tagasi külastasime Lõuna-Aafrikas ühte kooli, kus oli probleeme kaklemise ja koolikiusamisega. 8-10aastased lapsed läksid sageli tülli ja riiud olid tavalised.”

Brandon arvas, et lastele tuleks õpetada, kuidas tunda viha. Tundub ebaloogiline, aga see toimis! Ta palus õpetajal lastega läbi viia mõned harjutused. Nad läksid kooliõuele ja seisid rivisse. Neil paluti sulgeda silmad, suruda käed rusikasse ja tunnetada, kuidas keha tõmbub pingesse, ning minna mõtetes tagasi mõnesse hetke, kui nad olid pahased või vihased. Neil paluti tervitada seda viha, võtta see vastu täis kättemaksu, ja lasta siis sel vanal mälestusel, kujutlusel minna. Neil paluti neid tundeid täiel rinnal, ükskõik kui intensiivseks need ka ei läheks, tunda. Neil ei lubatud karjuda, välja elada ega ka lahkuda; neil paluti seista ja lihtsalt tunda.

Ja nad said suurepäraselt hakkama. Viha muutus raevuks, seda oli näha nende palgetelt ja punaseks värvunud nägudelt. Nende kehad muutusid jäigemaks, näis nagu plahvataksid nad iga hetk ja neid julgustati veelgi enam auru juurde keerama.

Ja siis üksteise järel hakkasid nende kehad lõdvenema, nagu oleks miski vabanenud, lahkunud. Vihased näod muutusid naeratavaks, siis itsitavaks ja lõpuks möirgasid lapsed naerust. Näis, nagu oleksid nad kuskilt läbi murdnud, nagu oleks nende võitlus enda emotsioonidega läbi ja nüüd on nad avatud millekski vabamaks, kergemaks.

Kui alles natuke aega tagasi olid nad üksteise vaenlased, siis nüüd panid nad käed teineteise õlgadele ja jalutasid minema nagu parimad sõbrad, täiesti lõdvestunud, õnnelikud. “Kuulsime hiljem, et pärast seda kiusamine ja kaklemine selles koolis vaibusid,” kirjutavad autorid.

Raamatus rõhutatakse, et seda laadi emotsionaalne avanemine on siiski väga erinev mõnedest tehnikatest, mille abil teraapias katarsist esile kutsutakse. Katarsis leiab nende tehnikate puhul aset siis, kui inimene karjub, ründab ja peksab patju või mingeid teisi turvalisi elutuid objekte. Katarsis saabub, kui olete rollimängus välja karjunud kõik oma süüdistused, kuni olete täiesti tühi. Ja kuigi sedasorti tegevus kindlasti aitab asju vabastada ja end paremini tunda, ei vii see selliste tulemusteni, mis püsivalt kestma jääksid.

Ava end vaikuses

“Avades end vaikuses, paigal olles, lastes oma emotsioonidel pinnale kerkida ja võttes need tervenisti ja tervitades vastu — alles siis juhtub midagi hoopis muud. Kuigi need tunded võivad olla teinekord vägagi intensiivsed — plahvatada ja lõhkeda meis -, siis põlevad need peagi tervenisti läbi, kui me neile sõltumata nende iseloomust alistume, ning neist jääb järgi vaid puhas energia. Sama põhimõte kehtib iga emotsiooni kohta: sel lastakse esile kerkida, seda tuntakse ja seejärel see lahtub. Kogemus on vabastav ja selle mõju kestev,” kirjutavad autorid. “Kui olete tunnetele — vähemalt aeg-ajalt — täiesti avatud, siis kaasneb sellega üks hea asi: mõistmine, et tunded on lihtsalt tunded, et need ei ole iseenesest ei head ega halvad.”

Me võime taibata, et meie tunded on erinevad meie käitumisest, võime mõistuse tasandil aru saada, et on turvaline ja isegi kasulik tunda kõiki tundeid — aga alles siis, kui me tõepoolest emotsionaalselt avaneme, saab meie keha rakutasandil aru, et emotsionaalne elusolek on eluterve ja ohutu.

24.-25. oktoobril toimub Rännaku intensiivseminar Brandon Baysiga, kus õpid mõistma oma emotsioone, vabaned traumadest ning avastad endas rahu.